Millal beebi hakkab rääkima? Kõne areng kuude kaupa

Millal beebi hakkab rääkima? Seda küsimust esitavad paljud lapsevanemad juba siis, kui beebi teeb esimesi häälitsusi, hakkab lalisema või ütleb midagi, mis kõlab nagu „emme” või „aitäh”. Mõni laps lausub esimese selgelt tähendusliku sõna enne oma esimest sünnipäeva, teine alles mitu kuud hiljem. Mõlemad võivad areneda täiesti tavapäraselt.

Paljud beebid ütlevad oma esimese tähendusliku sõna umbes 12. elukuu paiku. Enne päris sõnade kasutamist suhtleb laps aga juba pikalt pilgu, naeratuse, nutu, kehaliigutuste, häälitsuste, osutamise ja lalina abil. Esimene sõna ei teki üleöö, vaid sellele eelneb terve aasta kuulamist, katsetamist ja teiste inimeste jälgimist.

CDC arenguliste verstapostide järgi kutsub enamik lapsi aastaseks saades vanemat nimega, näiteks „emme”, „mama”, „issi” või mõne muu perekonnas kasutatava nimetusega. 15 kuu vanuseks proovib enamik lapsi öelda lisaks vanemate nimetustele veel üht või kaht sõna, 18 kuu vanuseks vähemalt kolme sõna ning kaheaastaselt ühendab vähemalt kaks sõna, näiteks „veel piima” või „emme tule”. Arengulised verstapostid ei ole ranged tähtajad, vaid orientiirid, mille abil jälgida lapse üldist arengut.

Kõne arengut hinnates ei ole tähtis ainult see, mitu sõna laps ütleb. Sama oluline on vaadata, kas ta kuuleb ja mõistab kõnet, otsib suhtlemiseks silmsidet, osutab, kasutab žeste, reageerib oma nimele, jäljendab helisid ja proovib oma soove väljendada.

Millal ütleb beebi esimese sõna?

Esimene tähenduslik sõna tuleb sageli 10.–15. elukuu vahel. Mõni laps ütleb äratuntava sõna juba üheksakuuselt, teine pärast esimest sünnipäeva. Tavaliselt on esimesed sõnad seotud lapsele oluliste inimeste, esemete ja tegevustega.

Levinud esimesed sõnad on näiteks:

emme;
issi;
aitäh;
anna;
ei;
jah;
auh või koer;
näu või kass;
auto;
pall;
süüa;
juua;
veel;
õue.

Kõige esimene sõna ei pea olema täiskasvanu moodi õigesti hääldatud. Kui laps kasutab kindlat häälikukombinatsiooni järjepidevalt sama inimese, eseme või tegevuse tähistamiseks, võib seda lugeda sõnaks.

Näiteks võivad sõnad olla:

„pa” palli kohta;
„au” koera kohta;
„mõmm” karu kohta;
„kaa” kassi kohta;
„atu” auto kohta;
„nämm” toidu kohta.

Oluline on, et laps kasutab heli või häälikukombinatsiooni teadlikult ja kindla tähendusega. Juhuslik „mamama” ei pruugi veel olla sõna, kuid kui laps vaatab ema poole, sirutab käed ja ütleb „mama”, kasutab ta seda tõenäoliselt juba tähenduslikult.

Kõne areng algab ammu enne esimesi sõnu

Rääkima õppimine algab kuulamisest ja suhtlemisest. Juba vastsündinu reageerib tuttavatele häältele, rahuneb vanema kõne peale ning kasutab nuttu oma vajaduste väljendamiseks. Laps õpib järk-järgult, et tema häälitsustele vastatakse ja suhtlemine aitab tal teistega ühendust saada.

Kõne areng koosneb mitmest omavahel seotud oskusest:

kuulmine;
kõne mõistmine;
häälitsuste ja sõnade kasutamine;
žestid;
silmside;
ühine tähelepanu;
jäljendamine;
suhtlemissoov;
häälikute moodustamine;
sõnade ühendamine lauseteks.

Enne esimese sõna lausumist peab beebi õppima eristama kõnehelisid, märkama hääletooni, jälgima inimese nägu ja suuliigutusi ning seostama kuuldud sõnu inimeste, esemete ja tegevustega. NIDCD andmetel hakkavad lapsed juba esimese eluaasta jooksul eristama oma emakeele põhilisi kõnehelisid.

Beebi kõne areng kuude kaupa

Kõik lapsed ei järgi täpselt sama ajakava. Järgnevad vanusevahemikud annavad siiski üldise ülevaate sellest, milliseid suhtlemisoskusi võib eri etappides märgata.

0–3 kuud: nutt, häälitsused ja tuttava hääle kuulamine

Esimestel elukuudel suhtleb beebi peamiselt nutu, kehaliigutuste ja näoilmetega. Ta võib erinevate vajaduste puhul nutta veidi erinevalt ning hakkab järk-järgult tegema rahulikke täishäälikulaadseid helisid.

Selles vanuses võib beebi:

reageerida tugevale helile;
rahuneda tuttava hääle peale;
vaadata rääkiva inimese nägu;
naeratada suhtlemise ajal;
teha „aa”, „uu” ja „õõ” sarnaseid häälitsusi;
muuta oma imemise või liikumise tempot heli kuuldes;
hakata häälega vanemale vastama.

Vanem saab kõne arengut toetada, rääkides beebiga rahuliku häälega, matkides tema häälitsusi ja jättes pärast enda kõnet väikese pausi. Nii tekib juba varakult vestluse laadne edasi-tagasi suhtlus.

4–6 kuud: naer, kilked ja häälikutega mängimine

Neljanda ja kuuenda elukuu vahel muutuvad beebi häälitsused mitmekesisemaks. Ta võib naerda, kilgata, uriseda, puhuda mulle ja katsetada hääle kõrguse ning tugevusega.

Kuue kuu vanuseks teeb enamik beebisid suhtlemisel vaheldumisi helisid, puhub suuga „vaarikaid” ning teeb kiljuvaid või rõõmsaid häälitsusi.

Beebi võib selles vanuses:

vastata vanema jutule häälitsusega;
jälgida rääkija suud;
pöörata heli suunas;
reageerida hääletoonile;
teha erinevaid täishäälikuid;
naerda ja kilgata;
proovida oma nime kuuldes vanema poole vaadata;
häälitseda tähelepanu saamiseks.

Vanema ülesanne ei ole häälikuid lapsele koolitunnina õpetada. Kõige kasulikum on loomulik suhtlemine: vaata lapsele otsa, korda tema heli ja lisa sellele lihtne sõna.

Kui beebi ütleb „aaa”, võib vanem vastata: „Jaa, auto! Punane auto.” Sellised väikesed vestlused õpetavad, et helidel ja sõnadel on tähendus.

6–9 kuud: lalisemine ja silpide kordamine

Umbes pooleaastaselt hakkab beebi üha sagedamini ühendama kaashäälikuid ja täishäälikuid. Tekivad „ba-ba”, „ma-ma”, „da-da”, „ga-ga” ja teised silbiread.

Esialgu ei pruugi „mamama” tähendada ema ega „dadada” isa. Laps harjutab lihtsalt suu, keele, huulte ja hääle koostööd. Lalisemine on siiski oluline ettevalmistus päris sõnadeks.

Üheksakuuselt teeb enamik lapsi mitmesuguseid korduvaid helisid, näiteks „mamamama” ja „babababa”, ning kasutab suhtlemiseks ka kehaliigutusi, näiteks tõstab käed, kui soovib sülle.

Selles vanuses võib beebi:

laliseda pikkade silbiridadega;
jäljendada mõnda lihtsat heli;
reageerida oma nimele;
märgata sõna „ei”;
kasutada erinevaid hääletoone;
vaadata vanema osutatud suunas;
tõsta käsi sülle saamiseks;
üritada tähelepanu häälitsustega võita.

Kui laps lalisemisel pausi teeb, vasta talle. See õpetab vestluse põhistruktuuri: üks räägib, teine kuulab ja seejärel vahetatakse rolle.

9–12 kuud: žestid, kõne mõistmine ja võimalikud esimesed sõnad

Esimese eluaasta lõpus muutub lapse suhtlemine järjest teadlikumaks. Ta võib lehvitada, pead raputada, käsi sirutada, mänguasja näidata või osutada soovitud eseme poole.

Laps mõistab sageli palju rohkem sõnu, kui ta ise öelda suudab. Ta võib reageerida oma nimele, vaadata tuttava inimese või eseme poole ning täita lihtsa palve, eriti kui sellega kaasneb žest.

Aastaseks saades kuulub tavaliste suhtlemisoskuste hulka lehvitamine, vanema kutsumine talle tuttava nimetusega ning sõna „ei” mõistmine vähemalt nii, et laps hetkeks peatub või reageerib.

Esimese sünnipäeva paiku võib laps:

öelda esimese tähendusliku sõna;
jäljendada loomahääli;
osutada soovitud asjale;
näidata vanemale huvitavat eset;
lehvitada hüvastijätuks;
plaksutada;
proovida täiskasvanu öeldud sõna korrata;
mõista lihtsaid igapäevaseid sõnu;
otsida küsimuse peale tuttavat eset.

Kui aastane laps ei ütle veel selget sõna, ei tähenda see automaatselt probleemi. Vaadata tuleb kogu suhtlemist. Kas ta laliseb, osutab, näitab esemeid, reageerib oma nimele, jäljendab ja mõistab lihtsaid väljendeid? Need on väga olulised kõne-eelsed oskused.

12–15 kuud: esimeste sõnade kasutamine

Pärast esimest sünnipäeva võib lapse sõnavara hakata tasapisi kasvama. Alguses lisanduvad uued sõnad aeglaselt ja mõni sõna võib vahepeal kasutusest kaduda.

15 kuu vanuseks proovib enamik lapsi öelda lisaks „emmele” ja „issile” veel vähemalt üht või kaht sõna. Sõna ei pea olema täiuslikult hääldatud. Samas vanuses vaatab laps sageli nimetatud tuttava eseme poole, järgib sõnade ja žestiga antud juhist ning osutab abi või soovitud asja saamiseks.

Laps võib selles vanuses kasutada näiteks sõnu:

anna;
veel;
ei;
aitäh;
õue;
auto;
pall;
aua;
kiisu;
emme;
issi.

Kõne võib endiselt sisaldada palju lalinat. Laps võib rääkida pika „beebikeelse” lause, mille sees on üks või kaks äratuntavat sõna. Hääletoon ja žestid aitavad vanemal aru saada, kas laps küsib, näitab, protestib või kommenteerib.

15–18 kuud: sõnavara suureneb ja juhised muutuvad arusaadavamaks

18 kuu vanuseks proovib enamik lapsi öelda lisaks vanemate nimetustele vähemalt kolme muud sõna. Samuti suudavad nad sageli järgida üheastmelist juhist ilma vanema žestita, näiteks tuua palumise peale mänguasja.

Mõnel lapsel on selles vanuses vaid mõned sõnad, teisel juba kümneid. Oluline on märgata, kas uusi sõnu hakkab ajapikku juurde tulema.

18-kuune võib:

nimetada tuttavaid inimesi või esemeid;
kasutada sõnu soovide väljendamiseks;
jäljendada kuuldud sõnu;
osutada raamatus tuttavale pildile;
mõista lihtsaid küsimusi;
tuua palutud eseme;
kasutada sõna koos osutamisega;
proovida korrata loomade ja sõidukite helisid;
kasutada sama sõna mitmes olukorras.

Näiteks võib „aua” tähendada alguses ainult pere koera, kuid hiljem kõiki koeri. See on tavapärane viis, kuidas laps sõnade tähendusi järk-järgult täpsustab.

18–24 kuud: sõnade ühendamine

Teise eluaasta teisel poolel võib sõnavara kasv muutuda kiireks. Mõni laps õpib peaaegu iga päev uue sõna. Sageli tekivad sel ajal ka esimesed kahesõnalised väljendid.

Kaheaastaselt ühendab enamik lapsi vähemalt kaks sõna, näiteks „veel vett”, „issi auto”, „emme tule” või „mina ka”. Laps osutab palumise peale raamatus olevale esemele ja vähemalt kahele kehaosale ning kasutab järjest rohkem žeste.

Esimesed sõnaühendid ei pea olema grammatiliselt õiged. Laps võib öelda:

„emme anna”;
„veel piima”;
„issi töö”;
„suur auto”;
„tita tuttu”;
„mina õue”;
„pall ära”;
„ei taha”.

Selles vanuses hakkab laps kasutama keelt lisaks soovide väljendamisele ka kommenteerimiseks, küsimiseks ja kogemuste jagamiseks.

2–3 aastat: lühikesed laused ja kiire keeleline areng

Pärast teist sünnipäeva muutuvad laused järk-järgult pikemaks. Laps hakkab kasutama tegusõnu, asesõnu, omadussõnu ja lihtsaid küsimusi.

CDC järgi ütleb enamik 30-kuuseid lapsi umbes 50 sõna, ühendab vähemalt kaks sõna koos tegevust väljendava sõnaga ning nimetab raamatus esemeid.

Kahe- kuni kolmeaastane laps võib:

kasutada kahe- ja kolmesõnalisi lauseid;
esitada lihtsaid küsimusi;
nimetada inimesi, esemeid ja tegevusi;
rääkida sellest, mida ta näeb;
korrata täiskasvanute lauseid;
hakata kasutama sõnu „mina”, „minu” ja „sina”;
järgida kaheosalisi lihtsaid juhiseid;
laulda tuttavate laulude osi;
täita sõnades puuduva osa tuttavas salmis.

Kõik häälikud ei pea selles vanuses veel õigesti kõlama. Lapse kõnest saavad vanemad tavaliselt paremini aru kui võõrad inimesed.

Mis loetakse lapse sõnaks?

Sõnaks võib lugeda häälikukombinatsiooni, mida laps kasutab teadlikult ja järjepidevalt kindla tähendusega.

Näiteks:

„mäm” tähendab süüa;
„aa” tähendab autot;
„auh” tähendab koera;
„päh” tähendab musta või keelatud asja;
„aitä” tähendab aitäh;
„opa” tähendab sülle;
„tuttu” tähendab magamist.

Arvestada võib ka:

loomahääli;
sõidukite helisid;
lihtsustatud sõnu;
lapse enda loodud püsivaid nimetusi;
erinevates keeltes kasutatavaid sõnu;
viipeid, kui laps kasutab neid järjepideva tähendusega.

Sama sõna erinevaid hääldusvariante ei loeta tavaliselt mitmeks sõnaks. Kui laps ütleb palli kohta kord „pa” ja kord „pall”, on see endiselt üks sõna.

Kakskeelse lapse sõnavara hinnates tuleb arvestada mõlemas keeles kasutatavaid sõnu. Kui laps ütleb eesti keeles „pall” ja inglise keeles „ball”, on need kaks erinevat sõnavormi, mida ta on õppinud kasutama.

Märgid, et beebi hakkab varsti rääkima

Esimesed sõnad võivad läheneda, kui laps:

laliseb palju ja erinevate silpidega;
jäljendab täiskasvanu hääletooni;
proovib korrata lihtsaid helisid;
reageerib oma nimele;
mõistab tuttavaid sõnu;
osutab soovitud esemetele;
näitab vanemale huvitavaid asju;
vaatab vaheldumisi eset ja vanemat;
kasutab lehvitamist, plaksutamist või muid žeste;
teeb loomahääli;
täidab lihtsaid palveid;
kuulab huviga laule ja salme;
püüab vestluses „oma järjekorda” võtta.

Eriti oluline oskus on ühine tähelepanu. See tähendab, et laps ja täiskasvanu keskenduvad samale esemele või tegevusele. Näiteks näeb laps akna taga koera, osutab sellele ja vaatab seejärel vanema poole. Sellises olukorras on laps valmis kuulma ja õppima sõna „koer”.

Kuidas aidata beebil rääkima õppida?

Vanem ei pea korraldama eraldi õppetunde. Kõne areneb kõige paremini igapäevase suhtlemise, mängu ja korduste kaudu.

1. Räägi lapsega igapäevaste tegevuste ajal

Kirjelda lühidalt seda, mida parajasti teete:

„Paneme sokid jalga.”

„Nüüd peseme käsi.”

„Lõikame banaani.”

„Lähme õue.”

„Auto sõidab.”

Laps kuuleb samu sõnu sarnastes olukordades korduvalt ja hakkab nende tähendust mõistma.

2. Kasuta lihtsaid ja selgeid lauseid

Beebiga rääkides ei ole vaja kasutada ainult üksikuid sõnu, kuid laused võiksid olla lühikesed ja selged. Rõhuta tähtsat sõna.

Näiteks: „Näe, pall. Punane pall. Pall veereb.”

Liiga pikk ja kiire jutt võib lapsel sõnade eristamise raskemaks muuta.

3. Jälgi lapse huvi

Laps õpib kõige paremini neid sõnu, mis on seotud tema tähelepanu ja huviga. Kui laps vaatab autot, räägi autost. Kui ta mängib palliga, nimeta palli ja tegevusi.

Ära sunni last vaatama raamatus pilti, kui ta on parasjagu huvitatud hoopis akna taga olevast linnust. Kasuta ära hetke, mil tema tähelepanu on loomulikult millelegi suunatud.

4. Jäta lapsele vastamiseks aega

Täiskasvanud kipuvad lapse eest kiiresti vastama või järgmise küsimuse esitama. Pärast lauset või küsimust oota mitu sekundit.

Laps võib vajada aega, et kuuldut töödelda, sobiv žest teha, häälitseda või sõna proovida. Isegi pilk või käeliigutus on vastus.

5. Korda ja laienda lapse öeldut

Kui laps ütleb ühe sõna, lisa sellele üks või kaks sõna.

Laps: „Auto.”

Vanem: „Jah, punane auto.”

Laps: „Auh.”

Vanem: „Koer teeb auh.”

Laps: „Veel.”

Vanem: „Tahad veel banaani.”

Nii kuuleb laps õigemat ja veidi pikemat kõnemudelit ilma, et teda parandataks või survestataks.

6. Loe koos pildiraamatuid

Beebile lugemine ei tähenda, et kogu tekst tuleb algusest lõpuni ette lugeda. Vaadake pilte, osutage ja nimetage seda, mis lapsele huvi pakub.

Küsi lihtsaid küsimusi:

„Kus on kass?”

„Kes teeb auh?”

„Mis auto siin on?”

Kui laps ei vasta, vasta ise rahulikult: „Siin on kass.” Raamatu vaatamine peaks jääma meeldivaks, mitte muutuma teadmiste kontrolliks.

NHS soovitab juba 6.–12. elukuu vanuse lapsega koos raamatuid vaadata ning rääkida piltidel nähtavast ka siis, kui raamatu teksti sõna-sõnalt ei loeta.

7. Laula ja kasuta liisusalme

Laulud, riimid ja korduvad salmid aitavad lapsel märgata keele rütmi. Tuttavas laulus võib enne viimast sõna pausi teha ja anda lapsele võimalus heli, liigutuse või sõnaga jätkata.

Näiteks:

„Põdra maja metsa sees, väiksest aknast välja…”

Seejärel oota hetk. Laps võib teha liigutuse, häälitseda või proovida järgmist sõna.

8. Kasuta loomade ja asjade helisid

„Auh-auh”, „näu”, „muu”, „piip-piip” ja „põrr-põrr” on sageli lihtsamad kui täielikud sõnad. Need annavad lapsele eduelamuse ja õpetavad, et häälega saab midagi tähistada.

Helisõnu võib kasutada koos päris sõnaga:

„Koer teeb auh-auh.”

„Auto sõidab põrr-põrr.”

„Kell teeb tikk-takk.”

9. Paku lapsele valikuid

Selle asemel, et küsida „Mida sa tahad?”, paku kahte konkreetset valikut:

„Kas tahad vett või piima?”

„Kas võtame palli või auto?”

„Kas paneme punased või sinised sokid?”

Näita esemeid ja nimeta neid. Laps võib vastata pilgu, osutamise, häälitsuse või sõnaga.

10. Ära nõua pidevalt sõnade kordamist

Lause „Ütle auto! Ütle auto!” võib mõne lapse jaoks tunduda survena. Parem on sõna loomulikult mitu korda kasutada:

„Auto. Suur auto. Auto sõidab. Paneme auto garaaži.”

Laps kuuleb sõna, kuid ei pea seda kohe kordama.

11. Suhtle lapsega näost näkku

Laps õpib jälgides vanema nägu, huuli ja emotsioone. Istu mängides tema kõrgusele ning loo silmside loomulikult, ilma et nõuaksid lapse käest pidevalt enda poole vaatamist.

12. Vähenda taustamüra

Pidevalt mängiv televiisor, valju muusika või telefonivideod võivad muuta kõne kuulamise raskemaks. Vaiksemas keskkonnas eristab laps sõnu ja häälikuid paremini.

Kas ekraan õpetab beebi rääkima?

Video võib esitada sõnu ja laule, kuid väike laps õpib keelt kõige tõhusamalt päris inimesega suheldes. Elavas suhtluses reageerib vanem lapse pilgule, häälitsusele, osutamisele ja huvile. Video ei kohanda oma kõnet lapse vastuse järgi.

WHO ei soovita alla üheaastastele istuvat ekraaniaega. Üheaastaste puhul ei ole ekraaniaeg samuti soovitatud ning kaheaastaste puhul soovitatakse seda piirata kuni ühe tunnini päevas, kusjuures vähem on parem. Rahulikul ajal soovitatakse eelistada koos täiskasvanuga lugemist ja jutustamist.

Kui laps mõnikord videot vaatab, on kasulikum vaadata seda koos:

kommenteeri nähtut;
korda lapsele olulisi sõnu;
laula kaasa;
seo video päriseluga;
jälgi, et ekraan ei asendaks mängu, liikumist ja näost näkku suhtlemist.

Kõne arengut ei toeta ainult see, et laps kuuleb palju sõnu. Ta vajab võimalust ise suhtluses osaleda.

Kas lutt võib kõne arengut mõjutada?

Lutti kasutaval lapsel on keerulisem samal ajal häälitseda, suud liigutada ja sõnu harjutada. Seetõttu on mõistlik hoida ärkveloleku ja suhtlemise ajal lapse suu võimalikult vabana.

NHS soovitab lutti pakkuda peamiselt magamise ajal ning püüda selle kasutamine esimese eluaasta lõpuks lõpetada.

See ei tähenda, et iga lutti kasutav laps hakkab hiljem rääkima. Oluline on, et lutt ei oleks suure osa ärkveloleku ajast lapse suus ega takistaks mängu ja suhtlemist.

Kas kakskeelsus põhjustab kõne hilinemist?

Kahe või enama keele kuulmine ei põhjusta iseenesest kõne- ega keelehäiret. Mitmekeelsete laste varased suhtlemisoskused ja peamised arenguetapid on üldjoontes samad nagu ühe keele keskkonnas kasvavatel lastel.

Kakskeelne laps võib teada osa sõnu ühes ja osa teises keeles. Tema sõnavara tuleb hinnata kõigi kasutatavate keelte peale kokku. Kaheaastaselt oodatakse sõnade ühendamist sõltumata sellest, kas laps kuuleb üht või mitut keelt.

Vanem võiks rääkida lapsega selles keeles, milles ta ennast kõige loomulikumalt ja rikkalikumalt väljendab. Keeli ei pea kartma ega ühe keele kasutamist lõpetama üksnes seetõttu, et laps räägib vähe.

Kui lapsel on tegelik kõne- või keeleprobleem, ilmneb raskus tavaliselt kõigis tema keeltes, mitte ainult ühes.

Miks mõni laps hakkab hiljem rääkima?

Kõne arengu kiirust mõjutavad mitmed tegurid:

lapse individuaalne arengutempo;
kuulmine;
suhtlemisvõimaluste hulk;
kõne mõistmise areng;
temperament;
suumotoorika;
enneaegne sünd;
üldine areng;
perekondlik soodumus;
keele- või kõnehäire;
neuroloogiline või muu arenguline eripära.

Mõni hiline rääkija saab kõnest hästi aru, kasutab palju žeste ja hakkab hiljem kiiresti rohkem sõnu kasutama. Teisel lapsel võib olla raskusi nii rääkimise kui ka kõne mõistmisega ning ta vajab spetsialisti abi.

Ainult sõnade arvu järgi ei saa põhjust kindlaks teha.

Kõne mõistmine ja rääkimine ei ole sama asi

Retseptiivne keel tähendab seda, mida laps kuuldud kõnest mõistab. Ekspressiivne keel tähendab seda, kuidas laps ennast sõnade, helide ja žestidega väljendab.

Laps võib rääkida vähe, kuid:

mõista paljusid sõnu;
järgida juhiseid;
osutada nimetatud esemetele;
tuua palutud mänguasja;
reageerida küsimustele;
kasutada palju žeste.

Sellises olukorras võib väljendusoskus olla kõne mõistmisest aeglasem.

Suurem mure on siis, kui laps lisaks vähesele rääkimisele ei näi kõnet mõistvat, ei reageeri oma nimele, ei järgi lihtsaid juhiseid ega kasuta suhtlemiseks žeste. Sellisel juhul tuleks arengut kindlasti spetsialistiga arutada.

Millised märgid võivad viidata kuulmisprobleemile?

Kuulmine on kõne arenguks väga oluline. Laps võib vastsündinute kuulmissõeluuringu läbida, kuid kuulmise muutus võib tekkida ka hiljem.

Kuulmist tasub kontrollida, kui laps:

ei reageeri oma nimele;
ei pööra vaikse heli suunas;
reageerib mõnele helile, kuid mitte kõnele;
vajab teleri või muusika tugevat helitugevust;
ei jäljenda häälikuid;
ei lalise;
räägib ebaselgelt ja areng ei parane;
põeb sageli kõrvapõletikke;
kaotab varem kasutatud sõnu;
tundub vaatavat rääkija huuli.

Ka osalise kuulmislangusega laps võib reageerida valjule helile, mistõttu koduse vaatluse põhjal ei saa kuulmist kindlalt hinnata. Kuulmisprobleem võib mõjutada hääle, kõne ja keele arengut ning kahtluse korral soovitatakse teha ametlik kuulmiskontroll.

Millal tuleks lapse kõne pärast abi küsida?

Vanema sisetunnet tasub usaldada. Nõu tuleks pidada perearsti, pereõe, logopeedi või muu lapse arengut hindava spetsialistiga, kui:

laps ei reageeri helidele;
laps ei häälitse ega lalise esimese eluaasta jooksul;
laps ei reageeri oma nimele;
laps ei kasuta umbes aastaselt žeste, näiteks osutamist või lehvitamist;
aastane laps ei püüa suhelda;
15-kuune laps ei proovi öelda ühtki sõna peale võimalike vanemate nimetuste;
18-kuune ei kasuta vähemalt mõnda tähenduslikku sõna;
laps ei mõista lihtsaid juhiseid;
kaheaastane ei ühenda kahte sõna;
sõnavara ei suurene;
laps kasutab suhtlemiseks väga vähe pilku, žeste ja häälitsusi;
laps kasutab ainult teiste öeldu kordamist, kuid ei väljenda oma soove;
kõne või suhtlemine valmistab lapsele pidevalt tugevat frustratsiooni;
laps kaotab varem kasutatud sõnad või muud oskused.

Varem omandatud oskuste kadumine vajab alati kiiret hindamist.

Arst võib lapse üldist arengut hinnata, korraldada kuulmiskontrolli ning suunata lapse logopeedi või teise spetsialisti juurde. Kõne hindamisel vaadeldakse tavaliselt eraldi lapse eneseväljendust, kõne mõistmist, žeste, mängu ja suhtlemist.

Varajane hindamine ei tähenda automaatselt diagnoosi. See aitab välja selgitada, kas laps vajab abi või piisab arengu jälgimisest ja kodustest soovitustest. Kõne- ja keeleraskuste puhul ei soovitata jääda pikalt lihtsalt ootama, kui vanema mure püsib, sest varane sekkumine võib lapse arengut oluliselt toetada.

Korduma kippuvad küsimused

Millal hakkab beebi tavaliselt rääkima?

Paljud beebid ütlevad esimese tähendusliku sõna umbes esimese sünnipäeva paiku. Mõni laps alustab varem ja teine hiljem. Kõne-eelne suhtlemine, näiteks lalisemine, osutamine ja žestid, algab juba palju varem.

Kas aastane laps peab rääkima?

Aastase lapse tavapäraste oskuste hulka võib kuuluda vanema kutsumine tuttava nimetusega, näiteks „emme” või „issi”. Mõni täiesti tavapäraselt arenev aastane ei kasuta veel selget sõna, kuid peaks üldjuhul suhtlema häälitsuste, pilgu ja žestidega ning näitama kõne mõistmise märke.

Mitu sõna peaks 15-kuune laps ütlema?

CDC järgi proovib enamik 15-kuuseid öelda lisaks vanemate nimetustele veel üht või kaht sõna. Need võivad olla lihtsustatud kujul, näiteks „pa” palli või „au” koera kohta.

Mitu sõna peaks 18-kuune laps ütlema?

18 kuu vanuseks proovib enamik lapsi öelda vähemalt kolme sõna peale „emme” ja „issi”. Mõne lapse sõnavara on selleks ajaks juba palju suurem.

Millal hakkab laps lauseid moodustama?

Lihtsad kahesõnalised ühendid tekivad sageli teise eluaasta lõpus. Kaheaastaselt ühendab enamik lapsi vähemalt kaks sõna, näiteks „veel süüa” või „issi tule”.

Kas „auh-auh” ja „näu” lähevad sõnadena arvesse?

Jah, kui laps kasutab neid teadlikult ja järjepidevalt koera või kassi tähistamiseks. Loomahääled ja lihtsustatud sõnavormid on varase sõnavara loomulik osa.

Kas lapse sõnu peab parandama?

Lapse käest ei ole vaja nõuda õige sõna kordamist. Parem on tema sõna õigel kujul rahulikult korrata ja lauset laiendada.

Laps ütleb: „Ato.”

Vanem vastab: „Jah, suur auto sõidab.”

Kas poiste kõne areneb tüdrukutest aeglasemalt?

Laste vahel esineb individuaalseid erinevusi, kuid lapse kõne puudumist ei tohiks selgitada ainult sellega, et ta on poiss. Arenguliste ohumärkide korral tuleb hinnata iga last ühtemoodi.

Kas kõndima hakkamine võib kõne ajutiselt peatada?

Mõnikord võib tunduda, et laps keskendub mõnda aega rohkem liikumisele ja uusi sõnu lisandub aeglasemalt. Omandatud sõnad ja suhtlemisoskused ei tohiks siiski kaduda. Oskuste kaotamise korral tuleb arstiga nõu pidada.

Kas laps võib lihtsalt olla hiline rääkija?

Jah, osa lapsi hakkab rääkima hiljem ja jõuab kaaslastele järele. Ette ei ole aga alati võimalik kindlalt teada, milline laps jõuab ise järele ja milline vajab abi. Seetõttu tasub püsiva mure korral last hinnata lasta.

Kas logopeedi juurde võib minna enne kolmandat eluaastat?

Jah. Kõne ja suhtlemise hindamiseks ei pea ootama kolmanda sünnipäevani. Vajadusel hinnatakse ka imikute ja väikelaste suhtlemist, kõne mõistmist, žeste ning kõne-eelseid oskusi.

Kas kakskeelse lapse sõnad tuleb kokku liita?

Jah. Mitmekeelse lapse sõnavara vaadeldakse kõigi tema kasutatavate keelte peale kokku. Kakskeelsus ei põhjusta iseenesest kõnehäiret.

Kas telefoni- või televideod aitavad lapsel kiiremini rääkima hakata?

Ainult video vaatamine ei asenda näost näkku suhtlemist. Kõne areneb eelkõige siis, kui täiskasvanu vastab lapse pilgule, helidele, žestidele ja huvile.

Millal tuleb kindlasti kiiresti abi küsida?

Kiiresti tuleb abi otsida, kui laps kaotab varem kasutatud sõnu, ei reageeri helidele, ei püüa suhelda või tema üldises arengus toimub tagasiminek.

Kokkuvõte

Beebi hakkab tavaliselt esimesi tähenduslikke sõnu kasutama umbes esimese sünnipäeva paiku, kuid laste arengutempo võib oluliselt erineda. Mõni laps ütleb esimese sõna juba enne kümnendat elukuud, teine pärast esimest sünnipäeva.

Kõne areng algab palju varem kui esimene sõna. Beebi õpib kuulama, häälikuid eristama, vanema nägu jälgima, laliseb, kasutab žeste, osutab ja hakkab kõnet mõistma. Need oskused moodustavad hilisema rääkimise aluse.

15-kuuselt proovib enamik lapsi öelda lisaks vanemate nimetustele veel üht või kaht sõna. 18-kuuselt kasutab laps tavaliselt vähemalt mõnda tähenduslikku sõna ja kaheaastaselt hakkab ühendama kahte sõna.

Vanem saab lapse kõne arengut kõige paremini toetada igapäevase suhtlemisega. Räägi lapsega, kirjelda tegevusi, vaata koos raamatuid, laula, korda tema öeldut, lisa sõnale veidi pikem lause ja jäta talle vastamiseks aega. Jälgi lapse huvi ning ära muuda rääkimist pidevaks kordamiskohustuseks.

Oluline ei ole ainult sõnade arv. Vaata ka seda, kas laps kuuleb, mõistab kõnet, reageerib nimele, osutab, kasutab žeste ja soovib teistega suhelda.

Kui laps ei lalise, ei reageeri oma nimele, ei kasuta žeste, ei mõista kõnet, ei ütle 18 kuu vanuselt ühtegi tähenduslikku sõna, ei ühenda kaheaastaselt kahte sõna või kaotab varem omandatud oskusi, tuleks pöörduda spetsialisti poole. Varajane hindamine annab perele selgust ja võimaldab vajadusel lapse arengut õigel ajal toetada.

Loe lisaks beebi arengu kohta

Minibeebi.ee e-poest leiad

Autor

Minibeebi