Millal beebi hakkab kõndima? See on üks põnevamaid küsimusi, mida lapsevanem esimese eluaasta lõpus endalt küsib. Esimesed iseseisvad sammud on suur arenguline muutus nii lapsele kui ka kogu perele. Beebi, kes varem liikus roomates või mööbli najal, saab nüüd hakata iseseisvalt uusi kohti avastama, mänguasju kandma ja vanematele järele kõndima.
Paljud lapsed teevad esimesed sammud umbes esimese sünnipäeva paiku, kuid normaalne arenguline vahemik on palju laiem. Maailma Terviseorganisatsiooni uuringu järgi jäid tervete laste iseseisvalt kõndima hakkamise tulemused ligikaudu 8,2 ja 17,6 elukuu vahele. See tähendab, et nii üheksakuuselt kui ka seitsmeteistkümnekuuselt kõndima hakkamine võib jääda tavapärasesse arenguvahemikku.
CDC arenguliste verstapostide järgi teeb enamik ehk vähemalt 75% lastest 15 kuu vanuseks mõne iseseisva sammu ning 18 kuu vanuseks kõnnib ilma inimesest või mööblist kinni hoidmata. Need verstapostid ei ole eksam ega jäik tähtaeg, vaid orientiirid, mille abil jälgida lapse üldist arengut.
Seega ei ole vaja muretseda ainult sellepärast, et naabri üheteistkuune laps juba kõnnib, aga sinu aastane beebi veel roomab. Lapsed arenevad erinevas tempos. Oluline on vaadata, kas laps omandab järk-järgult uusi oskusi, kasutab mõlemat kehapoolt, võtab jalgadele raskust, tõuseb toe najal püsti ja tunneb huvi liikumise vastu.
Millal beebi tavaliselt kõndima hakkab?
Paljud beebid teevad oma esimesed iseseisvad sammud 10.–15. elukuu vahel. Mõni laps alustab juba enne esimest sünnipäeva, teine alles 16.–18. elukuu paiku. Mõlemad võivad olla täiesti tavapärased arenguteed.
Ameerika Lastearstide Akadeemia vanematele mõeldud veebileht märgib, et paljud beebid teevad esimesed sammud umbes esimese sünnipäeva ajal, kuid varem või hiljem alustamine on normaalne. Esimestel nädalatel kõnnib laps tavaliselt jalad laialt, käed tasakaalu hoidmiseks üleval ning kukub sageli.
Kõndima hakkamine sõltub mitmest oskusest, mis peavad omavahel kokku sobima:
- jala- ja kerelihaste tugevus;
- tasakaal;
- koordinatsioon;
- julgus toest lahti lasta;
- oskus püsti tõusta;
- keharaskuse viimine ühelt jalalt teisele;
- võime kukkumise järel uuesti proovida.
Mõni laps on füüsiliselt valmis, kuid ettevaatliku loomuga. Ta võib nädalaid mööbli najal liikuda ja alles siis toe lahti lasta. Teine laps võib teha oma esimesed sammud üsna ootamatult, kuigi tundus veel eelmisel päeval ebakindel.
Kuidas beebi kõndima õppimine areneb?
Kõndima õppimine ei alga esimese iseseisva sammuga. Sellele eelneb terve rida oskusi, mida laps harjutab juba mitu kuud.
Pea ja ülakeha kontroll
Esimestel elukuudel tugevdab beebi kõhuli olles oma kaela, õlgu, selga ja kerelihaseid. Tugev keskkoht on hiljem vajalik istumiseks, püsti tõusmiseks ja tasakaalu hoidmiseks.
Kõhuli aeg, pööramine, mänguasjade poole sirutamine ja kätele toetumine aitavad arendada kogu keha kontrolli. Kuigi need tegevused võivad tunduda kõndimisest veel väga kaugel, loovad need hilisemate liikumisoskuste aluse.
Iseseisev istumine
Istudes õpib beebi tasakaalu hoidma ning keha raskust erinevates suundades nihutama. Ta sirutub mänguasjade poole, pöörab keha, toetub käele ja õpib tasakaalu kaotades ennast kaitsma.
Kindel istumisoskus aitab lapsel liikuda sujuvamalt roomamisasendisse, põlvitusse ja hiljem toe najal püsti.
Roomamine või muu liikumisviis
Paljud beebid roomavad enne kõndima hakkamist, kuid kõik ei tee seda klassikalisel viisil. Mõni laps liigub kõhuli, pepul, rullides või liigub üsna kiiresti istumisest püsti tõusmiseni.
Roomamine aitab tugevdada käsi, jalgu ja kerelihaseid ning arendab koordinatsiooni. Samas ei ole klassikaline käpuli roomamine kõndima hakkamise kohustuslik eeltingimus. Mõni laps jätab selle etapi osaliselt või täielikult vahele.
Toe najal püsti tõusmine
Üks olulisemaid kõndimisele eelnevaid oskusi on mööbli või vanema abil püsti tõusmine. Laps võib esialgu kasutada peamiselt käte jõudu, kuid hakkab järk-järgult rohkem jalgadele toetuma.
Püsti tõustes õpib laps:
- kandma keharaskust jalgadel;
- kasutama puusa- ja põlvelihaseid;
- tasakaalustama keha;
- nihutama raskust ühelt jalalt teisele;
- kontrollitult tagasi istuma või kükitama.
Alguses võib beebi osata ennast püsti tõmmata, kuid mitte tagasi alla tulla. Ta seisab mööbli najal ja hakkab nutma, sest ei oska põlvi painutada. Seda saab päeval rahulikult harjutada, aidates lapsel põlvi kõverdada ja kontrollitult istuma laskuda.
Mööbli najal külgsammude tegemine
Kui laps liigub mööblist kinni hoides külgsuunas, nimetatakse seda sageli mööbli najal kõndimiseks ehk cruising’uks. See on väga tähtis etapp, sest beebi õpib ühe jala pealt teisele astuma ning keharaskust ümber paigutama.
Alguses hoiab laps mööblist mõlema käega tugevalt kinni. Seejärel hakkab ta kasutama ühte kätt, pöörab keha rohkem ettepoole ja proovib liikuda kahe lähedal asuva mööblieseme vahel. Toe najal püsti tõusmine, iseseisev seismine ja mööbli najal liikumine on peamised märgid, et esimesed sammud võivad läheneda.
Ilma toeta seismine
Enne kõndimist suudab laps sageli mõne sekundi iseseisvalt seista. Alguses võib ta mööblist lahti lasta kogemata, näiteks mänguasja võtmiseks. Hiljem hakkab ta seda teadlikult proovima.
Mõni laps seisab pikalt ilma toeta, enne kui julgeb sammu teha. Teine teeb peaaegu kohe paar sammu. Seismise ja esimese sammu vahele võib jääda mõni päev või mitu nädalat.
Esimesed iseseisvad sammud
Esimesed sammud on tavaliselt laiad, ebakindlad ja lühikesed. Laps võib teha kaks või kolm sammu vanema suunas ning siis istuli kukkuda. Mõnikord teeb ta esimesed sammud ainult siis, kui ise ei märka, et toest lahti lasi.
Algaja kõndija:
- hoiab jalgu laialt;
- tõstab käed tasakaalu hoidmiseks kõrgele;
- astub lühikeste sammudega;
- liigub kiiresti, kuid ei oska hästi peatuda;
- kukub sageli istuli;
- ei oska veel sujuvalt suunda muuta.
Selline kohmakas kõnnak on loomulik. Aja jooksul paraneb lapse tasakaal, samm muutub kitsamaks ja ta õpib peatuma, pöörama ning põrandalt mänguasja üles võtma.
Märgid, et beebi hakkab varsti kõndima
Lapse esimesi samme ei ole võimalik täpselt ennustada, kuid mitmed märgid näitavad, et kõndimine võib läheneda.
Beebi tõmbab ennast sageli püsti
Kui laps kasutab püsti tõusmiseks diivanit, madalat lauda, võrevoodi serva või vanema jalga, arendab ta kõndimiseks vajalikke lihaseid.
Laps liigub mööbli najal
Mööbli najal külgsammude tegemine on üks selgemaid kõndimiseks valmistumise etappe. Alguses võib laps liikuda vaid mõne sentimeetri, kuid muutub kiiresti osavamaks.
Beebi laseb toest hetkeks lahti
Laps võib seista mõne sekundi ilma toeta, plaksutada käsi või võtta mänguasja. Isegi väga lühike iseseisev seismine näitab, et tasakaal areneb.
Laps liigub kahe mööblieseme vahel
Kui beebi sirutub diivanilt madala laua poole ja teeb väikese sammu toe vahetamiseks, harjutab ta tasakaalu ning julgust toest eemalduda.
Beebi kõnnib vanema kätest kinni hoides
Kui laps kannab ise oma keharaskust ning kasutab vanema käsi vaid tasakaalu hoidmiseks, on ta kõndimisele lähemal. Kui laps ripub tugevalt vanema käte küljes, ei ole tasakaal veel sama kindel.
Laps tõuseb põrandalt püsti ilma mööblita
Mõni laps õpib enne iseseisvat kõndimist keset põrandat kükitusest püsti tõusma. See nõuab head tasakaalu ja tugevaid jala- ning kerelihaseid.
Beebi muutub järjest julgemaks
Kõndima õppimine ei ole ainult füüsiline oskus. Laps peab julgema toest lahti lasta. Vahel on näha, et ta suudaks juba astuda, kuid valib endiselt kiirema ja turvalisema roomamise.
Kuidas aidata beebil kõndima õppida?
Lapsele ei ole vaja kõndimist jõuga õpetada. Kõige paremini areneb oskus siis, kui beebi saab turvalises keskkonnas palju vabalt liikuda ja proovida.
1. Anna lapsele palju põrandaaega
Põrandal saab beebi pöörata, roomata, istuda, põlvitada ja püsti tõusta. Need tegevused arendavad lihaseid ja tasakaalu palju rohkem kui pikk istumine lamamistoolis, turvahällis või muus liikumist piiravas seadmes.
Kasuta kindlat ja stabiilset pinda, näiteks põrandat või vaipa. Pehmel voodil või diivanil on lapsel raskem tasakaalu õppida ning sealt võib ta alla kukkuda. NHS-i laste füsioteraapia juhis soovitab kõndimist harjutada tugeval pinnal, mitte voodil või padjal.
2. Paiguta mänguasjad sobivale kõrgusele
Pane lapse lemmikmänguasi diivani või madala stabiilse laua peale. See motiveerib teda põlvitama, ennast püsti tõmbama ja mööbli najal liikuma.
Mänguasja võib liigutada järk-järgult vasakule või paremale, et laps teeks selle poole külgsamme. Ülesanne peab olema jõukohane. Kui mänguasi on liiga kaugel, võib laps muutuda pahuraks ja loobuda.
3. Harjuta kontrollitud istumist
Kui laps oskab püsti tõusta, kuid ei oska alla tulla, näita talle, kuidas põlvi painutada. Toeta teda puusadest ja aita aeglaselt kükitada või istuda.
Kontrollitud allalaskumine arendab jõudu ja vähendab hirmu kukkumise ees. Laps, kes teab, kuidas seismisest turvaliselt maha tulla, julgeb sageli rohkem püsti liikuda.
4. Julgusta mööblist mööblini liikumist
Aseta kaks stabiilset mööblieset alguses lähestikku. Pane mänguasi teisele pinnale ja julgusta last toe vahetamiseks sirutuma. Kui laps muutub kindlamaks, võib vahemaad veidi suurendada.
Mööbel peab olema raske ja stabiilne. Kerge tool, väike laud või riiul võib lapse tõmbamisel ümber kukkuda.
5. Paku käega toetust õigel kõrgusel
Lapse kätest toetades hoia tema käsi pigem rindkere või vöökoha kõrgusel, mitte kõrgel pea kohal. Liiga kõrgel hoitud käed viivad lapse keha ebaloomulikku asendisse ning ta võib vanema käte küljes rippuda.
Toetust tuleks vähendada järk-järgult: esmalt kaks kätt, seejärel üks käsi, üks sõrm ja lõpuks ainult lähedal olemine. Laps peaks kandma keharaskust ise.
6. Julgusta last kõndima kahe täiskasvanu vahel
Istuge lapsega vastamisi väikese vahemaa kaugusel. Üks täiskasvanu aitab lapse püsti ja teine kutsub teda enda juurde. Alguses võib vahemaa olla ainult üks samm.
Naeratus, kallistus ja rõõmus hääl motiveerivad last. Tähtis on mitte tõmmata last kätest ega sundida teda edasi liikuma.
7. Kasuta vajadusel stabiilset lükatavat mänguasja
Stabiilne lükatav käru võib anda enesekindlale seisjale võimaluse samme harjutada, kuid see ei ole kõndima õppimiseks hädavajalik. Käru peab liikuma aeglaselt ega tohi lapse eest ära veereda.
Siledal põrandal võib kerge mänguasi liiga kiiresti liikuma hakata. Vajadusel võib raskema ja stabiilse käru sisse panna mõned raamatud või mänguasjad. Laps peab olema selle kasutamiseks juba valmis ning täiskasvanu peab teda jälgima.
8. Lase lapsel kodus paljajalu olla
Paljajalu saab laps paremini põrandat tunnetada, varbaid kasutada ning tasakaalu hoida. Jalanõud ei ole siseruumides kõndima õppimiseks vajalikud. NHS-i jalahoolduse juhised märgivad, et paljajalu liikumine võimaldab jalal tugevneda ja varvastel haaramisliigutust teha.
Kui põrand on külm, võib kasutada hästi istuvaid libisemisvastase tallaga sokke. Liiga suured või libedad sokid võivad kõndimist raskendada.
9. Anna lapsele aega ja võimalust kukkuda
Kukkumine on kõndima õppimise loomulik osa. Turvalises keskkonnas õpib laps kukkumiste kaudu oma tasakaalu piire tundma.
Vanem ei pea püüdma iga väikest kukkumist ära hoida. Pigem tuleb eemaldada teravad ja ohtlikud esemed ning lasta lapsel madalalt istuli või kätele kukkuda. Kui vanem ehmatab iga kukkumise peale tugevalt, võib laps muutuda ettevaatlikumaks.
Mida kõndima õppimise ajal vältida?
Ratastega beebikõndimistool
Ratastega kõndimistool ei õpeta lapsele loomulikku kõndimist. Lapse keha ja jalgade asend on selles teistsugune ning ta ei õpi samal viisil tasakaalu hoidma. Lisaks võib laps liikuda sellega väga kiiresti trepi, kuuma pliidi või muude ohtude juurde.
CDC ei soovita beebikõndimistoolide kasutamist ning soovitab lasta lapsel harjutada turvalise mööbli või vanema käte toel.
Lükatav mängukäru ja ratastega kõndimistool ei ole sama asi. Lükatava käru taga seisab laps ise ning kannab oma keharaskust jalgadel. Kõndimistoolis istub laps raami sees.
Lapse sundimine
Kui laps ei soovi püsti seista või hakkab harjutades nutma, tee paus. Sundimine ei pane arengut kiiremini toimuma ja võib tekitada lapses liikumise suhtes ebakindlust.
Pidev kätest üles tõmbamine
Lapse püsti tõmbamine kätest ei õpeta talle põrandalt püsti tõusmist. Parem on motiveerida teda kasutama mööblit või aidata puusadest, et laps teeks võimalikult suure osa liigutusest ise.
Liiga vara jäikade jalanõude kasutamine
Kõndima õppiv laps ei vaja kodus jäiku jalanõusid. Õuejalanõusid on vaja jalgade kaitsmiseks külma, niiskuse ja teravate pindade eest, kuid need peaksid olema kerged, painduvad ning piisavalt avara ninaosaga.
Teiste lastega võrdlemine
Lapsevanem võib hakata muretsema, kui teised sama vanad lapsed juba kõnnivad. Arengut tuleks aga hinnata lapse enda varasemate oskuste järgi. Kas ta on muutunud tugevamaks? Kas ta tõuseb rohkem püsti? Kas ta liigub toe najal järjest kindlamalt? Need muutused on olulisemad kui täpne kõndima hakkamise kuupäev.
Kas varakult kõndima hakkamine tähendab kiiremat arengut?
Varajane kõndimine ei tähenda automaatselt, et laps on teistest targem, tugevam või hiljem sportlikum. Samamoodi ei tähenda hilisem kõndima hakkamine tingimata arenguprobleemi.
Laps võib keskenduda mõnel perioodil rohkem käelistele oskustele, suhtlemisele, kõnele või ümbritseva uurimisele. Arenguvaldkonnad ei liigu alati täpselt samas tempos.
Väga vara kõndiva lapse puhul muutub kodu turvalisus eriti oluliseks. Tema füüsiline liikuvus võib areneda kiiremini kui ohu tajumine ja juhiste mõistmine.
Miks mõni beebi hakkab hiljem kõndima?
Kõndima hakkamise aega mõjutavad paljud tegurid.
Temperament
Ettevaatlik laps võib enne esimest sammu pikalt mööbli najal harjutada. Julgem laps proovib varem, kuigi kukub rohkem.
Varasem liikumisviis
Väga kiire roomaja ei pruugi kõndimisega kiirustada, sest ta jõuab roomates soovitud kohta kiiresti. Pepul liikuv laps võib samuti püsti tõusmise ja kõndimise juurde hiljem jõuda.
Lihastoonus ja liigeste liikuvus
Mõnel lapsel on loomupäraselt lõdvemad liigesed või madalam lihastoonus, mistõttu tasakaalu ja jõu arendamine võtab rohkem aega. See ei tähenda tingimata haigust, kuid suure viivituse või muude murede korral tasub nõu pidada spetsialistiga.
Enneaegne sünd
Enneaegselt sündinud lapse arengut hinnatakse tavaliselt korrigeeritud vanuse järgi. Näiteks kaks kuud enne tähtaega sündinud 14-kuuse lapse korrigeeritud vanus on ligikaudu 12 kuud. Korrigeeritud vanust kasutatakse arenguetappide hindamisel sageli kuni teise eluaastani.
Vähene vaba liikumise võimalus
Kui laps veedab suure osa ärkveloleku ajast turvahällis, lamamistoolis või muus piiratud asendis, saab ta vähem võimalusi lihaseid ja tasakaalu harjutada. Turvaline põrandal mängimine annab lapsele rohkem arenguvõimalusi.
Enneaegne beebi ja esimesed sammud
Enneaegselt sündinud lapse puhul võib kalendriea järgi tunduda, et areng toimub hiljem. Tegelikuma võrdluse annab korrigeeritud vanus.
Näiteks kui laps sündis kaheksa nädalat enne tähtaega ja on praegu 15-kuune, on tema korrigeeritud vanus ligikaudu 13 kuud. Kõndimist ja teisi arenguetappe tasub hinnata selle vanuse järgi.
Enneaegsetel lastel võib olla ka muid tegureid, mis liikumise arengut mõjutavad. Nende arengut jälgitakse sageli tihedamalt ning vajadusel kaasatakse füsioterapeut.
Millised esimesed jalanõud kõndivale lapsele valida?
Esimesi päris jalanõusid vajab laps eelkõige väljas kõndimiseks. Kodus on paljajalu või libisemisvastaste sokkidega liikumine tavaliselt parim.
Esimene jalanõu võiks olla:
- kerge;
- painduva tallaga;
- libisemisvastane;
- avara ninaosaga;
- kindla kinnitusega;
- õige pikkuse ja laiusega;
- ilma tugeva kõrgendatud kontsata.
Jalanõu peab kaitsma jalga, mitte hoidma seda jäigalt ühes asendis. Lapse varbad peavad saama liikuda ja jalats ei tohi hõõruda.
Lapse jalg kasvab esimestel aastatel kiiresti. NHS-i jalahoolduse juhis soovitab jalgu regulaarselt mõõta ning kontrollida, et jalanõus oleks piisavalt ruumi.
Kõndima hakkava lapse kodu turvalisus
Kui laps hakkab püsti tõusma ja kõndima, ulatub ta järsku palju rohkemate esemeteni. Kodus tasub üle vaadata kõik kohad lapse silmade ja käte kõrguselt.
Kontrolli, et:
- kapid ja riiulid oleksid seina külge kinnitatud;
- teler ei saaks ümber kukkuda;
- treppidel oleksid turvaväravad;
- aknad ja rõduuksed oleksid turvaliselt suletud;
- kuumad joogid oleksid servast eemal;
- pliidi käepidemed ei ulatuks väljapoole;
- puhastusvahendid ja ravimid oleksid lukus;
- juhtmed ja laadijad ei ripuks lapse käeulatuses;
- laudlinad ei võimaldaks laual olevaid esemeid alla tõmmata;
- teravad mööblinurgad oleksid vajadusel kaitstud;
- põrandal ei oleks väikeseid lämbumisohtlikke esemeid.
Kõndima hakkav laps võib kukkuda ka siis, kui tundus hetk tagasi väga kindel. Ära jäta teda üksinda diivanile, voodile, trepi lähedale ega rõdule.
Millal peaks arstiga nõu pidama?
Ükski vanusepiir ei anna üksi täielikku hinnangut lapse arengule. Muret tasub arutada perearsti, pereõe või füsioterapeudiga, kui:
- laps ei võta jalgadele raskust;
- üks jalg tundub teisest selgelt nõrgem;
- laps kasutab liikumisel pidevalt ainult üht kehapoolt;
- laps ei tõuse toe najal püsti;
- 15-kuune laps ei tee ühtegi iseseisvat sammu;
- laps ei kõnni 18 kuu vanuseks ilma toest kinni hoidmata;
- laps kõnnib pidevalt ainult varvastel ega lase kandu maha;
- laps tundub väga jäik või ebatavaliselt lõtv;
- liikumine põhjustab lapsele valu;
- laps lonkab;
- laps kaotab varem omandatud oskuse;
- vanemal on tunne, et areng ei edene.
CDC soovitab arengumure või varem omandatud oskuse kadumise korral mitte jääda ootama, vaid rääkida lapse arstiga ja vajadusel küsida arengulist hindamist.
Eriti oluline ohumärk on oskuste kadumine. Kui laps varem seisis, liikus toe najal või kõndis, kuid enam seda ei tee, tuleb kiiresti arstiga nõu pidada.
Korduma kippuvad küsimused
Millal hakkab enamik beebisid kõndima?
Paljud beebid teevad esimesed sammud umbes 10.–15. elukuu vahel. WHO uuringus jäi tervete laste iseseisvalt kõndima hakkamise tavapärane vahemik ligikaudu 8,2–17,6 kuu vahele.
Kas üheksakuuselt kõndimine on liiga vara?
Üheksakuuselt kõndimine on varajane, kuid võib jääda normaalsesse arenguvahemikku. Oluline on tagada liikuvamaks muutunud lapsele turvaline keskkond.
Kas aastane laps peab kõndima?
Ei pea. Paljud aastased lapsed liiguvad veel roomates või mööbli najal. CDC järgi on 15 kuu verstapost mõne iseseisva sammu tegemine ning 18 kuu verstapost iseseisev kõndimine.
Kas 16-kuune laps, kes veel ei kõnni, on arengust maas?
Mitte tingimata. Kui laps tõuseb püsti, liigub toe najal, võtab jalgadele raskust ja areneb edasi, võib ta veel tavapärases arenguvahemikus olla. Kuna 18 kuu piir läheneb, tasub seda järgmise tervisekontrolli ajal arstiga arutada.
Kas beebi peab enne kõndimist roomama?
Ei pea. Mõni laps liigub kõhuli või pepul, mõni roomab klassikaliselt ja mõni läheb üsna kiiresti istumisest püsti tõusmise ning kõndimise juurde.
Kuidas julgustada beebit toest lahti laskma?
Pane kaks stabiilset mööblieset lähestikku, liiguta mänguasja ühelt pinnalt teisele ja lase lapsel toe vahetamist proovida. Samuti võib julgustada last plaksutama või mänguasja kahe käega hoidma, kui ta seisab.
Kas lapse kätest kõnnitamine on hea?
Mõõdukas toetamine võib aidata lapsel julgust koguda, kuid käsi tuleks hoida madalamal, mitte pea kohal. Laps peab kandma oma keharaskust ise ega tohiks vanema käte küljes rippuda.
Kas lükatav käru aitab kõndima õppida?
Stabiilne lükatav käru võib aidata juba seisval ja mööbli najal liikuval lapsel tasakaalu harjutada. See ei ole hädavajalik ega sobi lapsele, kes ei ole veel püsti liikumiseks valmis.
Kas ratastega kõndimistool aitab?
Ei. Ratastega kõndimistooli ei soovitata kõndimise õpetamiseks ning sellega kaasneb õnnetuste oht. Laps õpib paremini turvalisel põrandal, mööbli või vanema toel.
Kas kõndima õppiv laps vajab kodus jalanõusid?
Tavaliselt mitte. Paljajalu liikumine aitab põrandat tunnetada ja tasakaalu harjutada. Jalanõusid vajab laps peamiselt õues jalgade kaitsmiseks.
Miks laps kõnnib jalad laiali?
Algaja kõndija hoiab jalgu laiali ja käsi üleval, et tasakaalupinda suurendada. Enesekindluse kasvades muutub kõnnak järk-järgult kitsamaks ja sujuvamaks.
Miks beebi teeb paar sammu ja hakkab uuesti roomama?
Roomamine on esialgu kiirem ja kindlam. Laps võib kasutada kõndimist lühikeste vahemaade jaoks ning roomamist siis, kui soovib kiiresti liikuda. Kõndimise osakaal suureneb harjutades.
Millal tuleb kindlasti abi küsida?
Nõu tuleks küsida, kui laps ei võta jalgadele raskust, kasutab ainult üht kehapoolt, liikumine põhjustab valu, laps kaotab varasema oskuse või ei kõnni 18 kuu vanuseks iseseisvalt.
Kokkuvõte
Beebi hakkab kõige sagedamini kõndima esimese ja pooleteise eluaasta vahel. Paljud lapsed teevad esimesed sammud umbes esimese sünnipäeva paiku, kuid normaalne arenguline vahemik ulatub ligikaudu 8. elukuust kuni 18. elukuuni.
Kõndimisele eelnevad pea- ja kerelihaste tugevnemine, istumine, roomamine või muu liikumine, toe najal püsti tõusmine, mööbli najal külgsammude tegemine ning iseseisev seismine. Need oskused võivad areneda mitme kuu jooksul.
Vanem saab lapse arengut kõige paremini toetada, pakkudes palju turvalist põrandaaega, võimalusi mööbli najal liikuda, stabiilset keskkonda ja rahulikku julgustust. Kodus on paljajalu liikumine tavaliselt parem kui jäikade jalanõude kandmine. Ratastega beebikõndimistooli ei ole kõndimise õppimiseks vaja.
Kõige tähtsam on mitte last sundida ega teistega võrrelda. Mõni laps on julge ja kiire, teine ettevaatlik ning põhjalik. Kui laps areneb edasi, kasutab mõlemat kehapoolt ja muutub järjest liikuvamaks, võib hilisem kõndima hakkamine olla täiesti normaalne.
Kui laps ei tee 15 kuu vanuseks ühtegi iseseisvat sammu, ei kõnni 18 kuu vanuseks, ei võta jalgadele raskust või kaotab varem omandatud oskusi, tuleks nõu pidada tervishoiutöötajaga.
