Millal beebi hakkab roomama? Märgid, et roomamine on lähedal

Millal beebi hakkab roomama? See on üks sagedasemaid küsimusi, mida lapsevanemad esimese eluaasta jooksul küsivad. Roomamine on põnev arenguetapp, sest see annab lapsele võimaluse esimest korda iseseisvalt ühest kohast teise liikuda. Seni on beebi sõltunud vanemast, kes ta mänguasja juurde viib või asendit muudab. Roomama hakates avaneb lapsele täiesti uus maailm: ta saab ise valida, kuhu liikuda, mida uurida ja millise eseme poole sirutuda.

Enamik beebisid hakkab mingil kujul roomama ligikaudu 7.–10. elukuu paiku. See ei ole aga range tähtaeg. Mõni laps alustab varem, teine hiljem ning osa beebisid ei kasuta üldse klassikalist käpuli roomamist. Maailma Terviseorganisatsiooni uuringus ulatus tervete laste käpuli roomama hakkamise tavapärane arenguline vahemik ligikaudu 5,2–13,5 kuuni ning 4,3% uuringus osalenud lastest jättis käpuli roomamise täielikult vahele.

Seetõttu ei tasu lapse arengut hinnata ainult selle järgi, kas ta roomab täpselt üheksandaks elukuuks. Palju olulisem on vaadata kogu arengut: kas laps liigub järjest rohkem, kasutab mõlemat kehapoolt, suudab asendeid vahetada, sirutub mänguasjade poole ja tunneb huvi ümbritseva uurimise vastu.

Millal beebi tavaliselt roomama hakkab?

Kõige sagedamini hakkavad beebid roomama 7.–10. elukuu vahel. Ameerika Lastearstide Akadeemia vanematele mõeldud veebilehe järgi omandavad paljud lapsed roomamise selles vanusevahemikus. NHS annab samuti tavaliseks algusajaks umbes 7–10 kuud, kuid rõhutab, et kõik lapsed ei rooma ning mõned liiguvad edasi hoopis pepul istudes.

Roomamine ei alga tavaliselt üleöö. Enne esimest sihipärast edasiliikumist võib beebi:

pöörata ennast kõhult seljale ja tagasi;
liikuda kõhuli olles ringikujuliselt;
lükata ennast käte abil tahapoole;
kiikuda käpuli asendis edasi-tagasi;
tõsta kõhu maast lahti;
sirutuda mänguasja poole;
nihutada ennast kõhuli edasi;
liikuda istudes pepu peal;
proovida vaheldumisi kätele ja põlvedele toetuda.

Need ettevalmistavad liigutused võivad kesta päevi või nädalaid. Mõni laps õpib ühe oskuse kiiresti, teine harjutab pikalt ja ettevaatlikult.

Roomama hakkamise ligikaudne arengutee

Lapse areng ei järgi täpset kalendrit, kuid roomamisele eelnevad sageli teatud oskused.

3–5 kuu vanuses

Selles vanuses tugevneb beebi pea-, kaela-, õla- ja ülakehakontroll. Kõhuli olles hakkab laps järjest paremini pead hoidma, küünarvartele toetuma ning ümbrust vaatama. Ta võib proovida ennast küljele keerata ja sirutuda mänguasjade poole.

Kõhuli olemine aitab arendada lihaseid, mida laps vajab hiljem istumiseks ja roomamiseks. NHS soovitab kõhuli aega teha ainult siis, kui laps on ärkvel ja vanem teda jälgib. Alustada võib lühikestest hetkedest mitu korda päevas.

4–7 kuu vanuses

Beebi õpib järjest kindlamalt pöörama, kätele toetuma ning keha raskust ühelt käelt teisele viima. Umbes kuue kuu vanuseks suudavad paljud lapsed kõhuli olles sirgetele kätele tõusta ja istudes kätele toetuda. Need oskused aitavad valmistada keha ette hilisemaks käpuli asendiks.

Mõni laps hakkab selles etapis kõhuli olles pöörlema, lükkab ennast tahapoole või proovib põlvi kõhu alla tõmmata. Tahapoole liikumine on täiesti tavaline, sest lapse käed võivad olla alguses tugevamad kui jalad.

6–9 kuu vanuses

Selles vanuses muutub lapse tasakaal ja kerelihaste kontroll märgatavalt paremaks. Paljud beebid õpivad ilma toeta istuma ning suudavad hakata ennast istumisasendisse viima. CDC 9 kuu arenguloendis on oluliste liikumisoskustena välja toodud iseseisvalt istumisasendisse jõudmine ja ilma toeta istumine.

Beebi võib nüüd:

liikuda istumisest küljele;
toetada käed põrandale;
minna neljakäpukile;
kiikuda käpuli edasi-tagasi;
tõsta ühe käe mänguasja võtmiseks;
proovida liikuda kõhuli või põlvedel;
tõmmata ennast mööbli najal kõrgemale.

Kõik need märgid näitavad, et laps arendab liikumiseks vajalikku jõudu ja koordinatsiooni.

7–10 kuu vanuses

See on kõige levinum roomamise algusaeg. Laps võib esmalt teha vaid ühe või kaks ebakindlat liigutust ning seejärel kõhule vajuda. Mõne päeva või nädala jooksul muutub liikumine tavaliselt sujuvamaks ja kiiremaks.

Mõni beebi hakkab kohe klassikaliselt käpuli roomama. Teine liigub esialgu kõhuli, pepul või külgsuunas. Roomamisviis võib lapse arenedes muutuda.

10–12 kuu vanuses

Paljud lapsed on selleks ajaks leidnud endale toimiva liikumisviisi. Mõni roomab väga kiiresti, teine liigub istudes ning kolmas tõmbab ennast juba püsti ja astub mööbli najal külgsamme.

Kui laps ei rooma 10-kuuselt, ei tähenda see automaatselt arenguprobleemi. Kui aga 12-kuune laps ei liigu mitte mingil viisil iseseisvalt mööda põrandat, tasub olukorda arutada perearsti, pereõe või füsioterapeudiga. NHS soovitab nõu küsida, kui laps ei näita 12 kuu vanuseks liikumise märke.

Millised märgid näitavad, et beebi hakkab peagi roomama?

Roomama hakkamisele võivad viidata järgmised muutused.

Beebi püsib järjest kauem kõhuli

Roomamiseks peab laps suutma kõhuli olles pead üleval hoida, kätele toetuda ning keha raskust nihutada. Kui varem kestis kõhuli aeg vaid mõne hetke, võib laps nüüd mängida selles asendis pikemalt.

Laps tõstab rindkere kõrgele

Kui laps toetub sirgetele kätele ja tõstab rindkere maast kõrgemale, tugevnevad tema õlad, käed ja kerelihased.

Beebi tõmbab põlved kõhu alla

See on üks selgemaid roomamiseks valmistumise märke. Esialgu võib laps olla käpuli vaid mõne sekundi ja seejärel kõhule vajuda.

Laps kiigub neljakäpukil edasi-tagasi

Edasi-tagasi kiikumine aitab beebil õppida tasakaalu ja tajuda, kuidas keha raskust käte ning põlvede vahel jaotada. Sageli eelneb see esimesele edasiliikumisele.

Beebi liigub esialgu tahapoole

Tahapoole liikumine on väga tavaline. Lapse ülakeha võib olla jalgadest tugevam ja kätega surudes liigub keha soovitud suunale vastupidiselt. Harjutades õpib laps kasutama käsi ja jalgu koordineeritumalt.

Laps sirutub istudes ette ja külgedele

Istumisasendist mänguasja poole sirutumine õpetab lapsele keha raskuse nihutamist ning kätele toetumist. See võib aidata tal hiljem istumisest käpuli asendisse liikuda.

Mänguasjad muutuvad tugevaks motivaatoriks

Kui laps näeb huvitavat eset käeulatusest veidi kaugemal, võib soov selleni jõuda motiveerida teda uusi liigutusi proovima. Tähtis on panna ese piisavalt lähedale, et ülesanne ei muutuks lapse jaoks lootusetuks.

Erinevad roomamisviisid

Kõik beebid ei rooma ühtemoodi. Lapse valitud liikumisviis võib tunduda vanemale ebatavaline, kuid olla siiski normaalne.

Ameerika Lastearstide Akadeemia kirjeldab mitut levinud roomamisstiili.

Klassikaline käpuli roomamine

Laps toetub kätele ja põlvedele ning liigutab edasi vastaskätt ja vastaspõlve. Näiteks liiguvad korraga parem käsi ja vasak põlv.

Kõhuli ehk komando-roomamine

Beebi kõht jääb vastu põrandat ning ta tõmbab ennast kätega edasi. Jalad võivad kaasa lükata või lihtsalt järel liikuda.

Karukõnd

Laps liigub kätel ja jalgadel, hoides põlved maast lahti. See meenutab väikese karu liikumist.

Pepul liikumine

Beebi istub ning nihutab ennast käte ja jalgade abil edasi. Mõni laps kasutab seda oma peamise liikumisviisina ja ei lähegi pikalt käpuli.

Krabiroomamine

Laps liigub küljele või tahapoole, kasutades käsi ning jalgu ebaühtlasemal viisil.

Rullides liikumine

Mõni beebi jõuab soovitud kohani ennast järjest üle külje rullides.

Kombineeritud roomamine

Laps võib kasutada mitut stiili korraga. Näiteks liikuda mõnda aega kõhuli, seejärel tõusta käpuli ja lõpuks istudes edasi nihkuda.

Erinev liikumisstiil ei ole tavaliselt probleem, kui laps kasutab mõlemat kehapoolt, liigub järjest osavamalt ja areneb teistes valdkondades edasi. Kui laps kasutab pidevalt ainult üht kätt või jalga, lohistab üht kehapoolt või liikumine tundub väga ebasümmeetriline, tasub seda tervishoiutöötajale näidata.

Kas kõik beebid peavad roomama?

Ei pea. Osa beebisid jätab klassikalise käpuli roomamise vahele. Nad võivad liikuda pepul, kõhuli või rullides ning hakata seejärel ennast püsti tõmbama ja kõndima. WHO uuringus ei täheldatud 4,3%-l tervetest lastest käpuli roomamist.

Samuti puuduvad teaduslikud tõendid väite kohta, et roomamise vahele jätmine põhjustaks hiljem lugemisraskusi või muid kindlaid õppimisprobleeme. Ameerika Lastearstide Akadeemia selgitab, et arenguetappide veidi erinev järjekord või roomamise vahele jätmine ei tähenda iseenesest, et lapsel tekiks tulevikus õppimisraskus.

Oluline on hinnata lapse üldist arengut. Laps võiks:

suuta asendeid vahetada;
kasutada mõlemat kätt ja jalga;
muutuda järjest liikuvamaks;
võtta raskust kätele ning jalgadele;
istuda järjest kindlamalt;
tunda huvi esemete ja inimeste vastu;
omandada uusi oskusi.

Kui laps jätab roomamise vahele, kuid liigub muul viisil, tõmbab ennast püsti ja areng edeneb, ei ole see tavaliselt põhjus paanikaks.

Kuidas aidata beebil roomama õppida?

Roomamist ei saa lapsele jõuga õpetada. Küll aga saab luua keskkonna, kus lapsel on palju võimalusi oma keha vabalt kasutada ja uusi liigutusi katsetada.

1. Paku iga päev kõhuli olemise aega

Kõhuli aeg tugevdab kaela, õlgu, käsi, selga ja kerelihaseid. Need lihased on vajalikud nii istumiseks kui ka roomamiseks. Alusta lühikestest hetkedest ning korda neid päeva jooksul. Kõhuli aeg peab toimuma ärkveloleku ajal ja vanema järelevalve all.

Kui beebile ei meeldi põrandal kõhuli olla, proovi:

panna laps kõhuli enda rinnale;
asetada ta üle oma reie;
panna rinna alla väike rulli keeratud rätik;
heita ise lapse ette põrandale;
kasutada peeglit või huvitavat mänguasja;
laulda ja lapsega rääkida.

2. Anna lapsele palju vaba põrandaaega

Põrandal mängimine annab beebile võimaluse pöörata, sirutuda, veereda ja asendeid vahetada. Turvatool, lamamistool, kiik, söögitool ja muud istmed piiravad keha liikumist, kui laps veedab neis väga palju aega.

NHS soovitab vältida lapse pikaajalist hoidmist istmetes ja seadmetes, mis piiravad vaba liikumist. Ka beebikõndimistooli või hüppetrakside pikaajaline kasutamine ei aita lapsel loomulikku liikumist õppida.

3. Pane mänguasi veidi käeulatusest kaugemale

Aseta lapse lemmikmänguasi nii, et ta peab selle saamiseks natuke sirutuma või edasi liikuma. Ese ei tohiks olla nii kaugel, et laps muutub kiiresti pettunuks.

Võid istuda ka ise lapse ette, kutsuda teda enda poole ja julgustada naeratuse ning häälega.

4. Harjuta raskuse viimist ühelt käelt teisele

Kui laps on kõhuli või käpuli, paku talle mänguasja kord ühelt, kord teiselt poolt. Mänguasja võtmiseks peab laps toetuma rohkem teisele käele. See aitab õppida tasakaalu, mida roomamisel vaja läheb.

5. Aita lapsel istumisest käpuli liikuda

Kui beebi istub kindlalt, pane mänguasi tema ette ja veidi küljele. Kui laps sirutub, võid toetada teda puusadest ning aidata tal käed põrandale ja põlved keha alla tuua.

Lapse kõhu alla võib ajutiseks toeks panna vanema jala või toetada teda õrnalt puusadest. Tuge tuleks vähendada järk-järgult, et laps teeks võimalikult palju ise.

6. Vali piisava haarduvusega pind

Väga libedal põrandal võib lapsel olla raske käte ja põlvedega edasi lükata. Mängumatt või vaip annab sageli parema haardumise. Pind peaks olema tasane, puhas ja piisavalt tugev.

Liiga pehme madrats või diivan ei sobi roomamise harjutamiseks, sest lapsel on seal raskem keha kontrollida ning kõrgelt pinnalt võib ta alla kukkuda.

7. Lase lapsel olla paljajalu

Toas ei ole roomama õppival beebil tavaliselt jalanõusid vaja. Paljad jalad või hästi istuvad libisemisvastased sokid annavad parema haardumise ja võimaldavad lapsel varbaid vabalt kasutada.

Ka riided peaksid olema mugavad ega tohiks põlvede või puusade liikumist piirata.

8. Ära sunni ega võrdle

Kui laps muutub pahuraks, vajub väsinult põrandale või hakkab nutma, tee paus. Roomamine areneb kõige paremini mängu ja vaba liikumise kaudu, mitte sundimisega.

Sama vana sõbra laps võib juba kiiresti roomata, samal ajal kui sinu beebi alles pöörab või istub. Selline erinevus võib olla täiesti normaalne.

Kas beebikõndimistool aitab roomama või kõndima õppida?

Ratastega beebikõndimistool ei õpeta lapsele loomulikku roomamist ega kõndimist. Sellises seadmes liigub lapse keha teistsuguses asendis kui iseseisvalt seistes ja kõndides. NHS märgib, et kõndimistooli või hüppeseadme sage kasutamine võib soodustada varvastel seismist ja takistada loomulike liikumisoskuste arengut.

Kõndimistooliga kaasneb ka õnnetuste oht, sest laps võib jõuda kiiresti trepi, kuuma joogi, pliidi või ohtliku eseme juurde. Roomamise ja kõndimise toetamiseks on parem anda lapsele turvalist põrandaaega.

Roomav beebi ja kodu turvalisus

Kui beebi hakkab liikuma, muutub kodu tema jaoks hetkega palju suuremaks. Esemed, mis varem tundusid piisavalt kaugel või kõrgel, võivad nüüd olla lapse käeulatuses.

Enne aktiivse roomamise algust tasub kodu üle vaadata lapse silmade kõrguselt.

Kontrolli põrandat

Eemalda põrandalt:

mündid;
patareid;
nööbid;
väikeste mänguasjade osad;
kilekotid;
ravimid;
kruvid ja muud pisiesemed;
lemmikloomade toit;
teravad esemed.

Kõik, mis mahub lapse suhu, võib kujutada lämbumisohtu.

Kinnita mööbel

Kummutid, riiulid, telerid ja muu raske mööbel peaksid olema kindlalt seina külge kinnitatud. Roomav laps hakkab sageli peagi ennast mööbli najal püsti tõmbama.

Kata pistikupesad ja korrasta juhtmed

Elektrijuhtmed ei tohiks olla lapsele kättesaadavad. Samuti tuleb eemaldada rippuvad laadijad ja pikendusjuhtmed, millest laps võib tõmmata.

Paigalda trepiväravad

Trepiväravad tuleb paigaldada nii trepi üla- kui ka alaossa. Roomav laps võib trepini jõuda kiiremini, kui vanem arvata oskab.

Hoia ohtlikud ained lukus

Puhastusvahendid, ravimid, pesukapslid, alkohol, kosmeetika ja kemikaalid peavad olema lukustatud kapis, mitte üksnes kõrgemal riiulil.

Vaata üle aknad ja kardinad

Ruloo- ja kardinapaelad tuleb hoida lapse käeulatusest eemal. Madalate akende juures ei tohiks olla mööblit, millele laps saab ronida.

Ära jäta last kõrgele pinnale

Roomama hakkav beebi võib ootamatult pöörata või edasi liikuda. Diivan, voodi ja mähkimislaud ei ole turvalised kohad lapse üksi jätmiseks isegi mõneks hetkeks.

Millised riided sobivad roomavale beebile?

Roomava lapse riided peaksid võimaldama vabalt põlvi ja puusi painutada. Liiga kitsad püksid, libedad kombinesoonid või pikad sääred võivad liikumist segada.

Toas sobivad näiteks:

pehmed ja venivad püksid;
bodi;
hästi istuvad sokid või paljad jalad;
vajadusel pehme põlveosaga riided;
jahedal põrandal veidi paksemad, kuid painduvad püksid.

Eraldi põlvekaitsmed ei ole enamasti hädavajalikud. Beebi nahk ja liikumine kohanevad järk-järgult põrandal olemisega. Kui pind on kare või külm, võib kasutada mängumatti või pikemaid pehmeid pükse.

Enneaegne beebi ja roomamine

Enneaegselt sündinud lapse arengut hinnatakse tavaliselt korrigeeritud vanuse järgi. Korrigeeritud vanuse leidmiseks lahutatakse lapse tegelikust vanusest nädalad, mille võrra ta sündis enne eeldatavat sünniaega.

Näiteks kui laps on kalendri järgi üheksakuune, kuid sündis kaks kuud enneaegsena, on tema korrigeeritud vanus ligikaudu seitse kuud. Ameerika Lastearstide Akadeemia soovitab enneaegsete laste arengut jälgides kasutada korrigeeritud vanust üldjuhul kuni teise eluaastani.

Seetõttu võib enneaegne laps hakata roomama kalendriea järgi hiljem, kuid olla korrigeeritud vanuse põhjal täiesti tavapärases arenguvahemikus.

Millal peaks lapse arengut arstiga arutama?

Roomama hakkamise täpne vanus varieerub palju. Arstiga tasub siiski nõu pidada, kui lapse liikumises või üldises arengus on midagi murettekitavat.

Räägi perearsti, pereõe või füsioterapeudiga, kui:

laps ei hoia pead vanusele vastavalt;
laps ei pööra ennast umbes 8–9 kuu vanuseks;
laps ei istu 9 kuu vanuselt ilma toeta;
laps ei võta kätele või jalgadele raskust;
laps kasutab liikumisel selgelt ainult üht kehapoolt;
üks käsi või jalg tundub teisest nõrgem;
laps lohistab pidevalt üht jalga;
lapse lihased tunduvad väga lõdvad või väga jäigad;
laps ei suuda asendeid vahetada;
laps ei liigu 12 kuu vanuseks mingil viisil iseseisvalt;
laps kaotab varem omandatud oskuse;
vanemal on tugev tunne, et areng ei edene tavapäraselt.

NHS-i laste füsioteraapia juhised peavad tähelepanu vajavaks näiteks seda, kui 9-kuune laps ei istu ega liigu või 12-kuusel puudub igasugune iseseisev liikumisviis. Igas vanuses tuleks kiiremini nõu küsida oskuste kadumise, väljendunud kehapoolte erinevuse või vanema tugeva mure korral.

Üksik hilisem arenguetapp ei tähenda automaatselt haigust. Varajane nõu küsimine annab aga võimaluse lapse arengut hinnata ja vajadusel sobivaid harjutusi või füsioteraapiat alustada.

Korduma kippuvad küsimused

Millal beebi kõige sagedamini roomama hakkab?

Paljud beebid hakkavad roomama umbes 7.–10. elukuu vahel. Tavapärane arenguline erinevus on siiski palju suurem ja osa lastest alustab varem või hiljem.

Kas kuuekuune beebi võib juba roomata?

Jah. Mõni kuuekuune laps võib hakata kõhuli edasi liikuma või isegi käpuli roomama. See on tavapärase vahemiku varasem osa, kuid enamik lapsi alustab veidi hiljem.

Kas 10-kuune beebi peaks kindlasti roomama?

Mitte tingimata. Mõni 10-kuune laps roomab kiiresti, teine liigub kõhuli või pepul ning kolmas valmistub alles iseseisvaks liikumiseks. Oluline on vaadata, kas laps areneb edasi, kasutab mõlemat kehapoolt ja omandab uusi liikumisoskusi.

Miks beebi roomab ainult tahapoole?

Tahapoole liikumine tekib sageli seetõttu, et lapse käed ja õlad on jalgadest tugevamad. Kätega põrandat lükates liigub keha tahapoole. Harjutades õpib laps tavaliselt ka jalgu paremini kasutama ja hakkab edasi liikuma.

Kas kõhuli roomamine on normaalne?

Jah. Kõhuli ehk komando-roomamine on üks levinud liikumisviisidest. Mõni laps liigub nii lühikest aega enne käpuli tõusmist, teine kasutab seda pikema perioodi jooksul.

Kas pepul edasi liikumine on normaalne?

Jah. Osa lapsi liigub istudes pepu peal ega kasuta klassikalist käpuli roomamist. Kui laps kasutab mõlemat kehapoolt, liigub osavalt ja areng edeneb, ei ole see tavaliselt probleem.

Kas roomamise vahele jätmine on halb?

Mitte tingimata. Puuduvad teaduslikud tõendid, et roomamise vahele jätmine põhjustaks iseenesest hilisemaid lugemis- või õppimisprobleeme. Olulisem on lapse üldine areng ja liikumise sümmeetria.

Kuidas beebit roomama meelitada?

Paku palju turvalist põrandaaega, tee iga päev lühikesi kõhuli olemise harjutusi, pane mänguasi veidi käeulatusest kaugemale ja mängi ise lapse ees põrandal. Vajadusel toeta last õrnalt puusadest või kõhu alt, kuid ära tõmba teda kätest edasi.

Kas roomamiseks on vaja põlvekaitsmeid?

Enamasti mitte. Pehme mängumatt ja mugavad pikad püksid on tavaliselt piisavad. Põlvekaitsmed võivad mõnikord hoopis libiseda või liikumist piirata.

Kas laps peaks roomama paljajalu?

Toas on paljajalu roomamine sageli hea valik, sest jalad saavad vabalt liikuda ja varbad aitavad haardumist parandada. Külma põranda korral võib kasutada hästi istuvaid libisemisvastaseid sokke.

Kas beebikõndimistool aitab lapsel kiiremini liikuma hakata?

Ei. Ratastega kõndimistool ei õpeta loomulikku roomamist ega kõndimist ning selle sagedane kasutamine võib liikumisoskuste arengut segada. Turvaline põrandal mängimine on parem valik.

Millal pöörduda füsioterapeudi poole?

Nõu tasub küsida siis, kui laps ei liigu 12 kuu vanuseks mingil viisil iseseisvalt, kasutab ainult üht kehapoolt, ei istu ilma toeta, ei võta jäsemetele raskust või on kaotanud varem olemas olnud oskuse.

Kokkuvõte

Beebi hakkab kõige sagedamini roomama umbes 7.–10. elukuu vahel, kuid normaalne arenguline vahemik on palju laiem. Mõni laps liigub kõhuli, mõni pepul, mõni klassikaliselt käpuli ning osa lapsi jätab roomamise etapi vahele.

Roomama hakkamisele eelnevad tavaliselt kõhuli mängimine, pööramine, kätele toetumine, iseseisev istumine, raskuse nihutamine ja käpuli kiikumine. Vanem saab last kõige paremini toetada, pakkudes talle iga päev turvalist põrandaaega, kõhuli olemist, sobivaid mänguasju ja vabadust oma keha katsetada.

Last ei ole vaja sundida ega teistega võrrelda. Täpse roomama hakkamise kuu asemel tasub jälgida kogu arengut: kas laps muutub järjest liikuvamaks, kasutab mõlemat kehapoolt ja omandab uusi oskusi.

Kui 12-kuune laps ei liigu mingil viisil iseseisvalt, kasutab ainult üht kehapoolt, ei suuda asendeid vahetada või kaotab varem omandatud oskusi, tuleks nõu pidada tervishoiutöötajaga. Enamasti vajab beebi aga lihtsalt aega, palju turvalist mänguruumi ja lapsevanema rahulikku julgustust.

Loe lisaks beebi arengu kohta

Minibeebi.ee e-poest leiad

Autor

Minibeebi