Raseduse ajal tehakse mitmeid vereanalüüse, mille eesmärk on hinnata lapseootel naise tervist, avastada varakult võimalikke puudujääke ja infektsioone ning märgata seisundeid, mis võivad mõjutada raseduse kulgu või beebi arengut.

Esimesed vereanalüüsid tehakse tavaliselt rasedusega arvele võtmisel. Nendega kontrollitakse muu hulgas hemoglobiini, veresuhkrut, veregruppi, reesusfaktorit, erütrotsütaarseid antikehi ning teatud nakkushaigusi. Raseduse edenedes korratakse mõnda analüüsi ning vajaduse korral lisatakse ferritiini, kilpnäärme, maksa, neerude, põletiku või vere hüübimise näitajad.

Laborivastus võib esmapilgul tunduda keeruline. Tulemuste juures kasutatakse lühendeid, nagu:

• Hb;
• RBC;
• Hct;
• MCV;
• WBC;
• Plt;
• Fer;
• Glu;
• TSH;
• fT4;
• CRP;
• ALAT;
• ASAT;
• Crea.

Oluline on mõista, et üks normist erinev näitaja ei tähenda automaatselt haigust. Raseduse ajal suureneb vere vedela osa maht, muutuvad hormoonide tasemed ning neerude, maksa, immuunsüsteemi ja vereloome töö. Seetõttu võivad mõned tulemused erineda mitteraseda inimese tavapärastest väärtustest.

Tulemust tuleb hinnata koos:

• raseduse kestusega;
• varasemate analüüsidega;
• sümptomitega;
• vererõhuga;
• kasutatavate ravimitega;
• toitumisega;
• kaasuvate haigustega;
• loote kasvu ja heaoluga.

Kiire ülevaade: mida peamised vereanalüüsid näitavad?

Näitaja	Mida see üldiselt näitab?
Hb ehk hemoglobiin	Vere hapnikukandmisvõimet ja võimalikku aneemiat
RBC ehk erütrotsüüdid	Punaliblede arvu
Hct ehk hematokrit	Kui suure osa verest moodustavad punalibled
MCV	Punaliblede keskmist suurust
MCH ja MCHC	Hemoglobiini hulka punalibledes
WBC ehk leukotsüüdid	Valgeliblede arvu ja immuunsüsteemi reaktsiooni
Neutrofiilid	Üht valgeliblede rühma, mis võib suureneda põletiku, stressi ja ka raseduse mõjul
Plt ehk trombotsüüdid	Vereliistakute arvu ja vere hüübimisega seotud seisundit
Ferritiin	Organismi rauavarusid
Glükoos	Veresuhkru taset
AB0 ja RhD	Veregruppi ja reesuskuuluvust
Erütrotsütaarsed antikehad	Kas veres leidub loote punaliblesid mõjutada võivaid antikehi
HIV, süüfilis ja HBsAg	Teatud emalt lapsele kanduda võivate nakkuste sõeluuringut
TSH ja fT4	Kilpnäärme talitlust
CRP	Organismis esinevat põletikureaktsiooni
ALAT ja ASAT	Maksarakkude kahjustusele viitavaid näitajaid
Kreatiniin	Neerude jääkainete eemaldamise võimet
PAPP-A ja vaba β-hCG	I trimestri kromosoomhaiguste kombineeritud sõeluuringu näitajaid
hCG	Rasedusega seotud hormooni taset

Millal raseduse ajal vereanalüüse tehakse?

Analüüside täpne ajakava võib raviasutuste ja raseduse kulgemise järgi erineda.

Raseduse alguses

Rasedusega arvele võtmisel tehakse tavaliselt analüüsid, millega hinnatakse:

• hemoglobiini ja teisi hemogrammi näitajaid;
• veregruppi;
• RhD-faktorit;
• erütrotsütaarseid antikehi;
• veresuhkrut;
• HIV-i;
• süüfilist;
• B-hepatiiti;
• vajaduse korral muid nakkusi;
• individuaalse näidustuse korral ferritiini, TSH-d või muid näitajaid.

Esimese trimestri uuringute ja ultraheli ajastuse kohta saad lugeda artiklist raseduse esimene trimester: sümptomid, uuringud ja praktilised soovitused.

Raseduse 11.–13.+6 nädalal

I trimestri kromosoomhaiguste kombineeritud sõeluuringu käigus võidakse ema verest määrata:

• PAPP-A;
• vaba beeta-hCG.

Tulemusi hinnatakse koos:

• ema vanuse;
• raseduse kestuse;
• kehakaalu;
• haigusloo;
• kuklavoldi mõõdu;
• teiste ultrahelitunnustega.

OSCAR-uuringu ja rakuvabal DNA-l põhineva testi erinevusi selgitab artikkel OSCAR-test ja NIPT: mis vahe neil on?.

Raseduse 24.–28. nädalal

Selles raseduse etapis korratakse sageli:

• kliinilist vereanalüüsi;
• hemoglobiini;
• veresuhkrut;
• RhD-negatiivsel rasedal erütrotsütaarsete antikehade analüüsi.

Rasedusdiabeedi riskiga naisele tehakse 75 grammi glükoosiga glükoositaluvuse test. Selle täpsed paastureeglid, verevõtu etapid ja tulemuste piirväärtused leiad artiklist glükoositaluvuse test raseduse ajal: kuidas valmistuda?.

Raseduse 28.–32. nädalal

Mõnes raseduse jälgimise süsteemis korratakse sellel perioodil:

• hemoglobiini;
• HIV-i sõeluuringut;
• erütrotsütaarseid antikehi;
• vajaduse korral ferritiini või teisi hemogrammi näitajaid.

Raseduse lõpus

Raseduse lõpus võidakse vereanalüüse korrata juhul, kui:

• hemoglobiin oli madal;
• rauavarud olid väikesed;
• trombotsüütide arv oli langenud;
• vererõhk on kõrge;
• kahtlustatakse preeklampsiat;
• esineb tugev sügelus;
• esineb infektsiooni kahtlus;
• planeeritakse sünnitust või operatsiooni;
• rasedal on krooniline haigus;
• varasemad tulemused vajavad jälgimist.

Kolmanda trimestri uuringute ja sünnituseks valmistumise kohta loe artiklist raseduse kolmas trimester: sümptomid, uuringud ja sünnituseks valmistumine.

Hemogramm ehk kliiniline vereanalüüs

Hemogramm annab ülevaate vererakkude arvust ja omadustest.

See sisaldab tavaliselt:

• punaliblesid;
• hemoglobiini;
• hematokriti;
• punaliblede suuruse ja hemoglobiinisisalduse näitajaid;
• valgeliblesid;
• valgeliblede erinevaid rühmi;
• trombotsüüte.

Hemogrammi kasutatakse eelkõige:

• aneemia avastamiseks;
• infektsiooni või põletiku hindamiseks;
• trombotsüütide arvu kontrollimiseks;
• verehaiguse kahtluse korral;
• sünnituseelse seisundi hindamiseks.

Hb ehk hemoglobiin

Hemoglobiin on punalibledes sisalduv valk, mis kannab hapnikku kopsudest kudedesse ning aitab süsihappegaasi tagasi kopsudesse transportida.

Raseduse ajal suureneb vere vedela osa maht kiiremini kui punaliblede mass. Seetõttu võib hemoglobiini tase raseduse keskel mõnevõrra langeda. Seda nimetatakse rasedusaegseks füsioloogiliseks vere lahjenemiseks.

Eesti ravijuhendis käsitletakse rasedusaegse aneemiana üldiselt hemoglobiini taset:

• esimesel trimestril alla 110 g/l;
• teisel trimestril alla 105 g/l;
• kolmandal trimestril alla 110 g/l.

Labori ja tervishoiutöötaja kasutatav hindamine võib siiski sõltuda ka sümptomitest, varasematest tulemustest ja muudest analüüsidest.

Madala hemoglobiini korral võivad esineda:

• väsimus;
• jõuetus;
• pearinglus;
• peavalu;
• kahvatus;
• südamekloppimine;
• külmatunne;
• õhupuudus füüsilisel koormusel;
• vähenenud töövõime;
• keskendumisraskus.

Samad sümptomid võivad esineda ka normaalse raseduse, madala vererõhu, uneprobleemi või kilpnäärmehaiguse korral. Seetõttu ei saa aneemiat diagnoosida ainult enesetunde põhjal.

Kas madal hemoglobiin tähendab alati rauapuudust?

Ei.

Rauapuudus on rasedusaegse aneemia kõige sagedasem põhjus, kuid hemoglobiini võivad vähendada ka:

• B12-vitamiini puudus;
• foolhappe puudus;
• krooniline põletik;
• verekaotus;
• neeruhaigus;
• pärilik hemoglobiinihaigus;
• punaliblede suurenenud lagunemine;
• luuüdi haigus;
• mitme põhjuse kombinatsioon.

Rauapuuduse hindamiseks kasutatakse tavaliselt ferritiini ning vajaduse korral teisi raua ainevahetuse näitajaid.

Ära alusta väga suures annuses rauapreparaadi kasutamist ainult madala hemoglobiini põhjal. Sobiv ravim, annus ja ravi kestus sõltuvad aneemia põhjusest ja raskusest.

RBC ehk erütrotsüüdid

RBC näitab punaliblede arvu veres.

Punaliblede peamine ülesanne on hapniku transportimine. RBC-d hinnatakse koos:

• hemoglobiiniga;
• hematokritiga;
• MCV-ga;
• MCH-ga;
• ferritiiniga;
• vajaduse korral B12-vitamiini ja foolhappega.

Üksik madal RBC ei ütle, mis aneemiat põhjustab. Rasedusaegne vere lahjenemine võib muuta punaliblede arvu ja hematokriti madalamaks ka ilma raske haiguseta.

Hct ehk hematokrit

Hematokrit näitab, kui suure osa vere mahust moodustavad punalibled.

Raseduse ajal võib hematokrit väheneda, sest vereplasma maht suureneb. Madalat hematokriti hinnatakse koos hemoglobiini ja punaliblede näitajatega.

Kõrgenenud hematokrit võib mõnikord olla seotud:

• vedelikupuudusega;
• oksendamisega;
• kõhulahtisusega;
• vähese joomisega;
• mõne muu terviseprobleemiga.

Tugeva rasedusaegse iivelduse ja vedelikupuuduse tunnuste kohta saad lugeda artiklist rasedusaegne iiveldus: millal see algab ja kuidas enesetunnet leevendada?.

MCV ehk punaliblede keskmine suurus

MCV näitab punaliblede keskmist mahtu.

Madal MCV

Väiksemad punalibled võivad viidata:

• rauapuudusele;
• talasseemiale või mõnele muule hemoglobiini pärilikule iseärasusele;
• harvem kroonilise haiguse mõjule.

Kõrge MCV

Suuremad punalibled võivad olla seotud:

• B12-vitamiini puudusega;
• foolhappe puudusega;
• kilpnäärme alatalitlusega;
• maksahaigusega;
• mõne ravimiga;
• muu vereloomehäirega.

MCV ei anna üksi diagnoosi. Näiteks rauapuudus võib olla tekkinud juba enne seda, kui MCV langeb alla labori normi.

MCH ja MCHC

MCH näitab hemoglobiini keskmist hulka ühes punalibles.

MCHC näitab hemoglobiini keskmist kontsentratsiooni punalibles.

Madalad väärtused võivad toetada rauapuuduse kahtlust, kuid neid tõlgendatakse koos:

• hemoglobiini;
• MCV;
• ferritiini;
• transferriini küllastuse;
• teiste hemogrammi näitajatega.

RDW

RDW kirjeldab punaliblede suuruse varieeruvust.

Kõrgenenud RDW võib tähendada, et veres leidub erineva suurusega punaliblesid. Seda võib näha näiteks:

• kujuneva rauapuuduse;
• rauaravi alustamise;
• B12- või foolhappepuuduse;
• kombineeritud aneemia korral.

RDW ei ole üksinda piisav ravi määramiseks.

Ferritiin ja rauavarud

Ferritiin on valk, mis seob ja talletab organismis rauda. Vere ferritiini kasutatakse rauavarude hindamiseks.

Madal ferritiin viitab tavaliselt rauavarude vähenemisele. Ferritiin võib langeda juba enne seda, kui hemoglobiin muutub madalaks.

See tähendab, et inimesel võib olla:

• rauapuudus ilma aneemiata;
• rauapuudus koos aneemiaga;
• normaalne ferritiin, kuid muu põhjusega aneemia.

Ferritiini hindamisel tuleb arvestada põletikuga. Ferritiin võib põletiku või infektsiooni korral suureneda ning jätta rauavarud tegelikust paremasse valgusesse. Seetõttu võidakse koos ferritiiniga hinnata CRP-d või teisi raua ainevahetuse näitajaid.

Ferritiini analüüsi jaoks ei ole tavaliselt vaja paastuda ega arsti määratud rauaravi katkestada, kuid järgi alati labori juhist.

Miks raseduse ajal rauavajadus suureneb?

Rauda vajatakse:

• ema punaliblede tootmiseks;
• suurenenud verehulga toetamiseks;
• platsenta arenguks;
• loote vereloomeks;
• beebi rauavarude kujunemiseks;
• sünnitusega seotud võimaliku verekaotuse katmiseks.

Rauarikkad toidud on näiteks:

• liha;
• kala;
• muna;
• kaunviljad;
• täisteratooted;
• seemned;
• pähklid;
• tumerohelised köögiviljad;
• rauaga rikastatud tooted.

Mitmekülgse rasedusaegse menüü koostamise kohta leiad juhiseid artiklist mida süüa raseduse ajal? Täielik toitumisjuhend.

Rauapreparaat võib põhjustada:

• kõhukinnisust;
• iiveldust;
• kõhuvalu;
• kõrvetisi;
• tumedat väljaheidet.

Kui rauaravi süvendab kõhukinnisust, ära lõpeta arsti määratud ravi iseseisvalt. Küsi, kas sobiks teine preparaat, annus või võtmise aeg. Praktilised soovitused leiad artiklist kõhukinnisus raseduse ajal: mida süüa ja millal abi küsida?.

WBC ehk leukotsüüdid

Leukotsüüdid ehk valgelibled osalevad organismi kaitses nakkuste ja muude ohutegurite vastu.

Leukotsüütide arv võib suureneda:

• bakteriaalse infektsiooni korral;
• viirusinfektsiooni mõnes faasis;
• põletiku korral;
• füüsilise või emotsionaalse stressi ajal;
• pärast tugevat koormust;
• teatud ravimite kasutamisel;
• raseduse ja sünnituse mõjul.

Raseduse ajal võib valgeliblede arv olla tavapärasest kõrgem ka ilma infektsioonita. Seetõttu ei saa ainult kõrge WBC põhjal järeldada, et rase vajab antibiootikumi.

Tulemust hinnatakse koos:

• kehatemperatuuriga;
• sümptomitega;
• CRP-ga;
• uriinianalüüsiga;
• valgeliblede jaotusega;
• kliinilise läbivaatusega.

Palavik, külmavärinad, tugev valu, hingamisraskus või väga halb enesetunne vajavad kiiret hindamist ka siis, kui vereanalüüsi vastust veel ei ole.

Neutrofiilid

Neutrofiilid on valgeliblede rühm, mis osaleb eelkõige bakterite vastases kaitses.

Neutrofiilide arv võib raseduse ajal füsioloogiliselt suureneda. Samuti võivad seda tõsta:

• infektsioon;
• põletik;
• stress;
• suitsetamine;
• steroidravimid;
• tugev füüsiline koormus.

Neutrofiilide tõusu tähendus sõltub sümptomitest ja teistest analüüsidest.

Lümfotsüüdid

Lümfotsüüdid osalevad immuunsüsteemi spetsiifilises kaitses ning antikehade ja immuunmälu kujunemises.

Nende arv võib muutuda:

• viirusinfektsioonide;
• mõne bakteriaalse infektsiooni;
• immuunsüsteemi haiguse;
• ravimite;
• rasedusaegsete füsioloogiliste muutuste tõttu.

Üksik protsent või absoluutarv ei anna ilma ülejäänud hemogrammita täielikku pilti.

Trombotsüüdid ehk Plt

Trombotsüüdid ehk vereliistakud osalevad vere hüübimises ja verejooksu peatamises.

Trombotsüütide arvu vähenemist nimetatakse trombotsütopeeniaks. Üldiselt kasutatakse selleks piiri alla 150 × 10⁹/l, kuid tulemuse tähtsus sõltub languse ulatusest, ajastusest ja sümptomitest.

Raseduse lõpus võib tekkida kerge gestatsiooniline trombotsütopeenia. See on sageli sümptomiteta ja möödub pärast sünnitust.

Madalate trombotsüütide muud võimalikud põhjused on:

• preeklampsia;
• HELLP-sündroom;
• immuunne trombotsütopeenia;
• infektsioon;
• maksahaigus;
• ravimite mõju;
• B12- või foolhappepuudus;
• harvem verehaigus.

Trombotsüütide vähenemise korral võidakse teha:

• uus hemogramm;
• vereäige;
• maksanäitajad;
• neerunäitajad;
• vererõhu kontroll;
• uriini valgusisalduse kontroll;
• hüübimisanalüüsid;
• muud põhjusele suunatud uuringud.

Anna kiiresti tervishoiutöötajale teada, kui madalate trombotsüütidega kaasneb:

• kergesti tekkiv ulatuslik verevalum;
• ninaverejooks, mis ei peatu;
• igemeveritsus;
• väikesed punakaslillad täpid nahal;
• veri uriinis või väljaheites;
• tupeverejooks;
• tugev peavalu;
• nägemishäired;
• ülakõhuvalu;
• kõrge vererõhk.

Trombotsüütide tase võib mõjutada sünnituse ja epiduraalanesteesia planeerimist, kuid otsust ei tehta ainult ühe numbri järgi. Arvestatakse tulemuse trendi, verejooksu sümptomeid, muid hüübimisnäitajaid ja trombotsüütide vähenemise põhjust.

Veregrupp ja RhD-faktor

Raseduse alguses määratakse AB0-veregrupp ja RhD-kuuluvus.

AB0-süsteemi veregrupid on:

• A;
• B;
• AB;

RhD-tulemus võib olla:

• RhD-positiivne;
• RhD-negatiivne.

RhD-negatiivne veregrupp ei ole haigus ega tähenda, et rasedusega oleks midagi valesti.

RhD-faktor muutub oluliseks siis, kui:

• ema on RhD-negatiivne;
• loode on RhD-positiivne;
• loote punaliblesid satub ema vereringesse;
• ema immuunsüsteem hakkab tootma anti-D-antikehi.

Tekkinud anti-D-antikehad võivad järgmise või käimasoleva RhD-positiivse raseduse ajal läbida platsenta ja kahjustada loote punaliblesid.

Seda riski vähendatakse vajaduse korral anti-D-immunoglobuliiniga.

Anti-D-profülaktikat võidakse kasutada näiteks:

• pärast RhD-positiivse lapse sündi;
• verejooksu järel;
• kõhutrauma järel;
• looteveeuuringu järel;
• koorionibiopsia järel;
• loote välise pööramise korral;
• muus olukorras, kus loote verd võib ema vereringesse sattuda.

Erütrotsütaarsete antikehade sõeluuring

Antikehade sõeluuring näitab, kas raseda veres leidub punaliblede antigeenide vastu suunatud immuunantikehi.

Analüüs tehakse kõigile rasedatele, mitte ainult RhD-negatiivsetele.

Antikehad võivad olla tekkinud:

• varasema raseduse ajal;
• sünnituse järel;
• raseduse katkemise järel;
• vereülekande tõttu;
• invasiivse protseduuri järel;
• harvem muul põhjusel.

Kui antikehi ei leita, märgitakse tulemus tavaliselt negatiivseks ning analüüsi võidakse raseduse teises pooles korrata.

Kui antikeha leitakse, määratakse:

• antikeha tüüp;
• selle kliiniline tähendus;
• vajaduse korral antikeha tase;
• kontrollanalüüside sagedus.

Kõik antikehad ei ole lootele ühtviisi ohtlikud. Mõni võib läbida platsenta ja põhjustada lootel või vastsündinul punaliblede lagunemist, aneemiat ja kollasust.

Olulise antikeha korral võidakse jälgida:

• antikeha taset;
• loote kasvu;
• loote ajuarteri verevoolu;
• loote aneemia tunnuseid;
• sünnituse ajastust.

Raseduse ajal tehtavate ultraheli- ja Doppleri uuringute kohta saad lugeda artiklist raseduse ultraheliuuringud: millal neid tehakse ja mida hinnatakse?.

Veresuhkur ehk glükoos

Glükoos on organismi oluline energiaallikas. Selle sisaldust veres reguleerib peamiselt insuliin.

Raseduse alguses võidakse kontrollida tühja kõhu veresuhkrut, et avastada:

• varem diagnoosimata diabeet;
• suurenenud rasedusdiabeedi risk;
• häirunud glükoosiainevahetus.

Kõrge veresuhkur võib olla seotud:

• diabeediga;
• rasedusdiabeediga;
• ägeda haiguse või stressiga;
• steroidravimitega;
• paastureegli rikkumisega;
• muu ainevahetushäirega.

Üksik veresuhkru väärtus ei pruugi anda täielikku vastust. Rasedusdiabeedi kontrollimiseks kasutatakse vajaduse korral glükoositaluvuse testi.

Valmistumise, 75 grammi glükoosilahuse ja normaalväärtuste kohta loe artiklist glükoositaluvuse test raseduse ajal.

HIV-i sõeluuring

HIV ründab immuunsüsteemi rakke ning võib ravimata kujul kanduda emalt lapsele:

• raseduse ajal;
• sünnituse käigus;
• rinnaga toitmisel.

HIV-i analüüsi eesmärk on avastada nakkus võimalikult vara. Õige ravi ja sünnitusjärgse plaani abil saab lapse nakatumise riski oluliselt vähendada.

Esmane HIV-sõeluuring määrab tavaliselt:

• HIV-1 ja HIV-2 antikehi;
• HIV p24-antigeeni.

Reaktiivne või positiivne sõeluuring ei ole alati lõplik diagnoos. Tulemus saadetakse kinnitavale uuringule.

HIV-i analüüsi võidakse raseduse jooksul korrata. Korduv proov ei tähenda, et eelmine tulemus oleks olnud halb.

Süüfilise sõeluuring

Süüfilis on bakteriaalne nakkushaigus, mis levib peamiselt seksuaalsel teel ning võib raseduse ajal kahjustada loodet.

Süüfilise analüüsis otsitakse Treponema pallidum’i vastaseid antikehi.

Positiivse või reaktiivse sõeluuringu korral tehakse kinnitavad uuringud, sest:

• antikehad võivad püsida pärast varasemat ravi;
• sõeluuring võib vajada teise meetodiga kontrollimist;
• tulemuse põhjal tuleb eristada aktiivset ja varem põetud nakkust.

Raseduse ajal avastatud süüfilist saab ravida antibiootikumiga. Varajane ravi vähendab loote kahjustuse riski.

B-hepatiidi analüüs ehk HBsAg

HBsAg näitab B-hepatiidi viiruse pinnaantigeeni olemasolu.

Positiivne HBsAg võib viidata:

• ägedale B-hepatiidile;
• kroonilisele B-hepatiidile;
• viiruse kandlusele.

Tulemuse täpsustamiseks tehakse vajaduse korral lisauuringuid.

B-hepatiit võib sünnituse ajal emalt lapsele kanduda. Kui ema nakkus on teada, saab vastsündinule korraldada kiiresti vajaliku vaktsineerimise ja muu ennetava ravi.

C-hepatiidi analüüs

C-hepatiidi analüüsi ei pruugita kõigile rasedatele igas raviasutuses rutiinselt teha. Seda võidakse määrata:

• riskitegurite korral;
• varasema maksahaiguse korral;
• ebaselgete maksanäitajate tõttu;
• verega kokkupuute järel;
• kohaliku jälgimisjuhendi alusel.

Esmane analüüs otsib tavaliselt C-hepatiidi viiruse vastaseid antikehi. Positiivne antikehatulemus ei näita alati aktiivset nakkust ning vajab viiruse RNA analüüsi.

hCG ehk kooriongonadotropiin

hCG on hormoon, mida toodab raseduse alguses arenev trofoblast ja hiljem platsenta.

Seda saab määrata:

• uriinist;
• verest.

Vere hCG on uriinitestist tundlikum ning seda võidakse kasutada:

• väga varase raseduse kinnitamiseks;
• ebaselge raseduse kestuse korral;
• emakavälise raseduse kahtlusel;
• raseduse arengu hindamisel;
• veritsuse või alakõhuvalu korral;
• pärast viljatusravi.

Üksik hCG väärtus ei näita alati, kas rasedus areneb tavapäraselt. Mõnikord võrreldakse vähemalt kahte eri ajal võetud tulemust ning hinnatakse neid koos ultraheliga.

Väga varajases raseduses ei pruugi ultraheli veel loodet näidata. Ultraheli ajastuse kohta loe artiklist raseduse ultraheliuuringud.

PAPP-A ja vaba beeta-hCG

PAPP-A ja vaba beeta-hCG on I trimestri kombineeritud sõeluuringus kasutatavad biokeemilised markerid.

Neid ei tõlgendata tavalise üldise vereanalüüsina.

Riskihinnangus arvestatakse:

• markerite sisaldust;
• raseduse täpset kestust;
• loote suurust;
• kuklavolti;
• ema vanust;
• kehakaalu;
• suitsetamist;
• varasemaid rasedusi;
• muid terviseandmeid.

Madal või kõrge üksik marker ei tähenda automaatselt kromosoomhaigust.

Sõeluuringu tulemuseks on statistiline risk, mitte diagnoos. Põhjaliku võrdluse leiad artiklist OSCAR-test ja NIPT: mis vahe neil on?.

TSH ja vaba T4

TSH ehk kilpnääret stimuleeriv hormoon reguleerib kilpnäärme tööd.

Üldiselt võib:

• kõrge TSH viidata kilpnäärme alatalitlusele;
• madal TSH viidata kilpnäärme ületalitlusele.

Raseduse ajal mõjutavad TSH-d ka hCG ja muud hormonaalsed muutused. Eriti esimesel trimestril võib TSH olla tavapärasest madalam ilma tegeliku kilpnäärmehaiguseta.

Seetõttu hinnatakse TSH-d:

• raseduse trimestri;
• labori rasedusaegse referentsvahemiku;
• vaba T4;
• sümptomite;
• varasemate kilpnäärmehaiguste;
• kilpnäärmevastaste antikehade järgi.

TSH-d võidakse määrata, kui:

• varem on olnud kilpnäärmehaigus;
• kasutatakse kilpnäärmeravimit;
• esineb kilpnäärme suurenemine;
• perekonnas esineb kilpnäärmehaigusi;
• esineb tugev väsimus;
• esineb südamekloppimine;
• kaal muutub ootamatult;
• esineb tugev külma- või kuumatundlikkus;
• arst peab kontrolli vajalikuks.

Kilpnäärmeravimi annust ei tohi raseduse ajal iseseisvalt muuta.

CRP ehk C-reaktiivne valk

CRP on maksas toodetav valk, mille sisaldus võib suureneda põletiku ja koekahjustuse korral.

Kõrge CRP ei näita üksinda:

• kus põletik asub;
• kas põhjuseks on bakter või viirus;
• kas antibiootikum on vajalik;
• kui raske haigus täpselt on.

CRP-d hinnatakse koos:

• sümptomitega;
• kehatemperatuuriga;
• hemogrammiga;
• uriinianalüüsiga;
• läbivaatusega;
• vajaduse korral mikrobioloogiliste analüüsidega.

CRP võib suureneda näiteks:

• kuseteede infektsiooni;
• hingamisteede infektsiooni;
• neeruvaagnapõletiku;
• muu põletikulise haiguse;
• koekahjustuse korral.

Raseduse ajal tekkinud palavik, tugev küljevalu, valulik urineerimine või väga halb üldseisund vajavad kiiret hindamist.

ALAT, ASAT ja teised maksanäitajad

ALAT ja ASAT on ensüümid, mille suurenemine võib viidata maksarakkude või mõnikord teiste kudede kahjustusele.

Maksanäitajaid võidakse kontrollida, kui esineb:

• tugev naha sügelus;
• kollasus;
• tume uriin;
• hele väljaheide;
• valu parema roidekaare all;
• tugev iiveldus raseduse teises pooles;
• kõrge vererõhk;
• preeklampsia kahtlus;
• ravimite võimaliku kõrvaltoime kahtlus;
• varasem maksahaigus.

Lisaks võidakse määrata:

• bilirubiin;
• aluseline fosfataas;
• gamma-GT;
• sapphapped;
• LDH;
• albumiin.

Kõiki maksanäitajaid ei saa raseduse ajal hinnata mitteraseda inimese loogika järgi. Näiteks mõned väärtused võivad platsenta ja rasedusaegsete muutuste tõttu erineda.

Tugev öine sügelus, eriti peopesades ja jalataldadel, vajab ämmaemanda või arstiga ühenduse võtmist ka siis, kui löövet ei ole.

Kreatiniin ja neerude talitlus

Kreatiniin on lihaskoe ainevahetuse lõppsaadus, mis eemaldatakse organismist neerude kaudu.

Selle sisaldust kasutatakse neerude töö hindamisel.

Kreatiniini võivad mõjutada:

• neerude talitlus;
• lihasmass;
• vedelikutasakaal;
• füüsiline koormus;
• mõned ravimid;
• rasedusaegne suurenenud neerufiltratsioon.

Raseduse ajal hinnatakse kreatiniini sageli koos:

• vererõhuga;
• uriini valgusisaldusega;
• tursetega;
• maksanäitajatega;
• trombotsüütidega;
• kusihappega.

Neerunäitajaid võidakse kontrollida preeklampsia, neeruhaiguse, kõrge vererõhu või raske infektsiooni kahtlusel.

B12-vitamiin ja foolhape

B12-vitamiini ja foolhapet vajatakse:

• DNA sünteesiks;
• rakkude jagunemiseks;
• punaliblede tootmiseks;
• närvisüsteemi talitluseks.

Puuduse korral võivad tekkida:

• aneemia;
• kõrge MCV;
• väsimus;
• nõrkus;
• keele valulikkus;
• surinad või tundlikkushäired;
• keskendumisraskus.

B12-vitamiini puuduse risk võib olla suurem:

• vegantoitumise korral;
• väga piiratud taimetoidu korral;
• imendumishäire korral;
• maovähendusoperatsiooni järel;
• teatud ravimite kasutamisel;
• seedetraktihaiguse korral.

Foolhappe analüüsi ei tehta kõigile rasedatele rutiinselt. Foolhappelisandit soovitatakse kasutada juba enne rasestumist ja raseduse alguses vastavalt tervishoiutöötaja juhisele.

D-vitamiin

D-vitamiini analüüsi ei pea tegema kõigile rasedatele automaatselt.

Seda võidakse kontrollida, kui:

• esineb puuduse risk;
• on olnud väga madal varasem tulemus;
• esineb luu- või lihasprobleeme;
• toitumine on väga piiratud;
• päikesevalgusega kokkupuude on väike;
• esineb imendumishäire;
• arst peab analüüsi vajalikuks.

D-vitamiini suures annuses kasutamine ilma analüüsita ja tervishoiutöötaja soovituseta ei ole mõistlik.

Hüübimisanalüüsid

Hüübimisanalüüse ei tehta kõigile rasedatele tavapäraselt.

Vajaduse korral võidakse määrata:

• INR;
• protrombiini aeg;
• APTT;
• fibrinogeen;
• D-dimeer;
• muud hüübimisnäitajad.

Neid kasutatakse näiteks:

• veritsuse korral;
• maksahaiguse kahtlusel;
• väga madalate trombotsüütide korral;
• tromboosi kahtlusel;
• antikoagulantravi jälgimisel;
• raske preeklampsia või HELLP-sündroomi korral;
• enne teatud protseduure.

D-dimeer suureneb raseduse edenedes sageli ka ilma tromboosita. Seetõttu ei saa trombi olemasolu või puudumist hinnata ainult D-dimeeri põhjal.

Ühe jala järsk turse, valu ja kuumus või ootamatu hingamisraskus ning rindkerevalu vajavad kiiret meditsiinilist hindamist.

Kuidas Terviseportaalis vereanalüüsi vastust lugeda?

Kontrolli proovi kuupäeva

Veendu, et vaatad õiget analüüsi ja õiget raseduse etappi.

Vaata mõõtühikut

Sama näitaja võib eri riikides või laborites olla esitatud erinevas mõõtühikus.

Näiteks hemoglobiin võib olla:

• g/l;
• g/dl.

Vaata labori referentsvahemikku

Referentsvahemik näitab väärtusi, mida selles laboris kasutatakse võrdlusena. See ei ole alati sama mis rasedusaegne otsustuspiir.

Arvesta trimestriga

Hemoglobiini, TSH, kreatiniini ja mitme muu näitaja tähendus võib raseduse jooksul muutuda.

Vaata tulemuse trendi

Oluline võib olla, kas näitaja:

• on püsinud stabiilsena;
• langeb aeglaselt;
• muutus järsult;
• paranes ravi järel;
• muutus koos teiste tulemustega.

Ära vaata üht näitajat eraldi

Näiteks rauapuuduse hindamisel vaadatakse koos:

• hemoglobiini;
• MCV-d;
• MCH-d;
• ferritiini;
• CRP-d;
• sümptomeid.

Oota tervishoiutöötaja selgitust

Terviseportaal võib tulemuse avaldada enne seda, kui ämmaemand või arst on jõudnud seda hinnata.

Punane tähis ei tähenda alati erakorralist olukorda ning roheline tähis ei välista kõiki probleeme.

Kas vereanalüüsideks peab paastuma?

Kõigi rasedusaegsete vereanalüüside eel ei pea paastuma.

Paastumist võidakse nõuda näiteks:

• tühja kõhu veresuhkru;
• glükoositaluvuse testi;
• mõne rasvade ainevahetuse analüüsi;
• teatud vitamiinianalüüsi korral.

Hemogrammi, ferritiini, veregrupi, antikehade ja nakkussõeluuringute jaoks ei ole tavaliselt vaja söömata olla.

Järgi alati:

• saatekirja;
• labori juhendit;
• ämmaemanda või arsti korraldust.

Kui ühel ajal võetakse mitu analüüsi, võib paast olla vajalik mõne teise samas paketis oleva näitaja tõttu.

Kas ravimeid võib enne vereproovi võtta?

See sõltub analüüsist ja ravimist.

Ära lõpeta omal käel:

• kilpnäärmeravimit;
• vererõhuravimit;
• insuliini;
• verevedeldajat;
• rauapreparaati;
• muud arsti määratud ravi.

Küsi enne vereproovi, kas ravim tuleb võtta:

• tavapärasel ajal;
• pärast analüüsi;
• koos toiduga;
• teistsuguse ajakavaga.

Millal võivad vereanalüüsid vajada kiiremat hindamist?

Võta kiiresti ühendust ämmaemanda, arsti või sünnitusosakonnaga, kui ebanormaalse tulemusega kaasneb:

• tugev või järjest süvenev nõrkus;
• minestamine;
• hingamisraskus;
• rindkerevalu;
• väga kiire südametegevus;
• tugev verejooks;
• ulatuslikud iseeneslikud verevalumid;
• kõrge palavik;
• tugev peavalu;
• nägemishäired;
• järsk näo või käte turse;
• valu parema roidekaare all;
• naha või silmavalgete kollasus;
• tugev sügelus peopesades ja jalataldadel;
• ühe jala järsk valulik turse;
• loote liigutuste vähenemine;
• väga halb üldseisund.

Loote liigutuste vähenemise korral ära jää ootama järgmist analüüsi või vastuvõttu. Võta kohe ühendust sünnitusosakonnaga. Täpsemad juhised leiad artiklist loote liigutused: kui palju on normaalne ja millal abi otsida?.

Praktiline seitsme sammu plaan

1. Vaata, miks analüüs määrati

Sama näitaja võib olla määratud tavapäraseks sõeluuringuks või konkreetse sümptomi uurimiseks.

2. Kontrolli rasedusnädalat

Mitme näitaja tähendus sõltub sellest, kas oled esimesel, teisel või kolmandal trimestril.

3. Vaata tervet analüüsipaketti

Ära tee järeldust ainult ühe punase numbri põhjal.

4. Võrdle varasema tulemusega

Tulemuse muutumise kiirus võib olla olulisem kui üksik väärtus.

5. Pane sümptomid kirja

Märgi üles:

• väsimus;
• õhupuudus;
• südamekloppimine;
• pearinglus;
• palavik;
• sügelus;
• veritsus;
• turse;
• valu.

6. Ära muuda ravi iseseisvalt

Ära alusta ega lõpeta raua-, vitamiini-, kilpnäärme- või muud ravi ainult internetist leitud piirväärtuse põhjal.

7. Küsi selge tegevusplaan

Küsi tervishoiutöötajalt:

• mida tulemus tähendab;
• kas analüüsi tuleb korrata;
• kas on vaja lisauuringut;
• kas toitumist või ravimit tuleb muuta;
• millal toimub järgmine kontroll;
• milliste sümptomite korral tuleb varem ühendust võtta.

Levinud eksiarvamused

„Punaseks märgitud tulemus tähendab alati haigust“

Ei. Labor võib kasutada mitteraseda inimese referentsväärtust ning mõni näitaja muutub raseduse ajal füsioloogiliselt.

„Normis hemoglobiin tähendab, et rauapuudust ei ole“

Ei. Ferritiin võib olla madal juba enne hemoglobiini langemist.

„Madal hemoglobiin tähendab alati rauapuudust“

Ei. Aneemial on ka teisi põhjuseid, sealhulgas B12- või foolhappepuudus ja krooniline põletik.

„Kõrge leukotsüütide arv tähendab alati bakteriaalset infektsiooni“

Ei. Leukotsüüdid ja neutrofiilid võivad raseduse ajal suureneda ka füsioloogiliselt.

„RhD-negatiivne veregrupp tähendab ohtlikku rasedust“

Ei. RhD-negatiivsus ei ole haigus. Oluline on antikehade jälgimine ja vajaduse korral anti-D-profülaktika.

„Üks positiivne nakkuse sõeluuring tähendab lõplikku diagnoosi“

Mitte alati. Reaktiivne sõeluuring vajab sageli kinnitavat analüüsi.

„Kõiki vitamiine tuleb raseduse ajal vereprooviga kontrollida“

Ei. Vitamiinide analüüse tehakse eelkõige sümptomite, riskitegurite või varasema puuduse korral.

„Kõik vereanalüüsid tuleb anda tühja kõhuga“

Ei. Paast on vajalik ainult teatud analüüside puhul.

„Rauapreparaati võib võtta nii palju kui soovin“

Ei. Liiga suur annus võib põhjustada kõrvaltoimeid ning ravi peab vastama puuduse raskusele ja põhjusele.

Kokkuvõte

Raseduse ajal tehtavad vereanalüüsid aitavad hinnata:

• vereloomet;
• rauavarusid;
• veresuhkrut;
• veregruppi ja RhD-faktorit;
• erütrotsütaarseid antikehi;
• teatud nakkushaigusi;
• vajaduse korral kilpnäärme, maksa ja neerude tööd;
• põletikku;
• vere hüübimist;
• kromosoomhaiguste riski.

Hemogrammi olulisemad näitajad on:

• Hb ehk hemoglobiin;
• RBC ehk punaliblede arv;
• Hct ehk hematokrit;
• MCV;
• MCH;
• WBC ehk valgeliblede arv;
• Plt ehk trombotsüüdid.

Rasedusaegseks aneemiaks peetakse üldiselt hemoglobiini:

• esimesel trimestril alla 110 g/l;
• teisel trimestril alla 105 g/l;
• kolmandal trimestril alla 110 g/l.

Ferritiin näitab rauavarusid ning võib langeda enne hemoglobiini. Põletiku korral võib ferritiin olla tegelikest rauavarudest kõrgem.

RhD-negatiivne veregrupp ei ole haigus. Tähtis on erütrotsütaarsete antikehade kontroll ja vajaduse korral anti-D-immunoglobuliin.

Nakkussõeluuringute eesmärk on avastada HIV, süüfilis ja B-hepatiit võimalikult vara, et korraldada ravi ning vähendada lapse nakatumise riski.

Ühtegi vereanalüüsi ei tohiks tõlgendada täiesti eraldi. Olulised on rasedusnädal, sümptomid, teised tulemused ja näitaja muutumine aja jooksul.

Korduma kippuvad küsimused

Milliseid vereanalüüse tehakse raseduse alguses?

Tavaliselt määratakse hemogramm, hemoglobiin, veregrupp, RhD-faktor, erütrotsütaarsed antikehad, veresuhkur ning HIV-i, süüfilise ja B-hepatiidi sõeluuringud.

Kas kõik rasedad peavad vereanalüüse andma?

Vereanalüüsid on oluline osa raseduse jälgimisest, kuid uuringud on patsiendi nõusolekul. Analüüsi eesmärki võib alati ämmaemandalt või arstilt küsida.

Mida näitab hemoglobiin?

Hemoglobiin näitab vere hapnikukandmisvõimet ning aitab avastada aneemiat.

Milline hemoglobiin on raseduse ajal liiga madal?

Üldiselt peetakse aneemiaks esimesel ja kolmandal trimestril Hb-d alla 110 g/l ning teisel trimestril alla 105 g/l.

Kas hemoglobiin võib raseduse ajal loomulikult langeda?

Jah. Vere vedela osa mahu suurenemise tõttu võib hemoglobiin eriti teisel trimestril mõnevõrra väheneda.

Mida näitab ferritiin?

Ferritiin näitab organismi rauavarusid. Madal ferritiin võib viidata rauapuudusele ka siis, kui hemoglobiin on veel normis.

Kas ferritiini analüüsiks peab paastuma?

Tavaliselt mitte. Samuti ei pea arsti määratud rauaravi enne ferritiinianalüüsi omal käel katkestama.

Mida tähendab kõrge leukotsüütide arv?

See võib olla seotud infektsiooni või põletikuga, kuid leukotsüüdid võivad raseduse ajal tõusta ka füsioloogiliselt.

Mida näitavad trombotsüüdid?

Trombotsüüdid osalevad vere hüübimises. Nende arvu vähenemine võib olla kerge rasedusaegne muutus või vajada täiendavat uurimist.

Mida tähendab RhD-negatiivne veregrupp?

See tähendab, et punaliblede pinnal puudub D-antigeen. RhD-negatiivsus ei ole haigus, kuid raseduse ajal jälgitakse antikehade tekkimist.

Miks määratakse antikehi ka RhD-positiivsel rasedal?

Lisaks anti-D-le on olemas teisi punaliblede vastaseid antikehi, mis võivad mõjutada loodet või vereülekande sobivust.

Miks HIV-i analüüsi raseduse ajal korratakse?

HIV-i varajane avastamine võimaldab alustada ravi ja vähendada lapse nakatumise riski. Korduv analüüs ei tähenda, et esimene tulemus oli positiivne.

Mida näitab HBsAg?

HBsAg on B-hepatiidi viiruse pinnaantigeen. Positiivne tulemus vajab täiendavat hindamist.

Kas TSH tehakse kõigile rasedatele?

See sõltub raviasutuse korrast, sümptomitest ja riskiteguritest. Kindlasti kontrollitakse TSH-d sageli varasema kilpnäärmehaiguse või vastavate sümptomite korral.

Kas kõrge CRP tähendab, et vajan antibiootikumi?

Mitte tingimata. CRP näitab põletikureaktsiooni, kuid ei määra üksinda selle põhjust ega ravi.

Kas vereanalüüsi võib anda pärast söömist?

Paljusid analüüse võib, kuid veresuhkru, GTT ja mõne teise uuringu jaoks on vaja paastuda. Järgi saatekirja juhist.

Kas punane tulemus Terviseportaalis on ohtlik?

Mitte alati. Tulemus võib olla vaid veidi labori võrdlusvahemikust väljas või seotud normaalse rasedusaegse muutusega. Lõpliku hinnangu annab tervishoiutöötaja.

Millal tuleb analüüsitulemuse tõttu kiiresti abi küsida?

Kiiret abi vajavad tugev hingamisraskus, minestus, rindkerevalu, rohke verejooks, tugev peavalu koos nägemishäiretega, järsk turse, kollasus või väga halb üldseisund.

Loe lisaks Minibeebi.ee blogist

• Raseduse esimene trimester: sümptomid, uuringud ja praktilised soovitused
• Raseduse teine trimester: sümptomid, loote areng ja uuringud
• Raseduse kolmas trimester: sümptomid, uuringud ja sünnituseks valmistumine
• Glükoositaluvuse test raseduse ajal: kuidas valmistuda?
• Raseduse ultraheliuuringud: millal neid tehakse ja mida hinnatakse?
• OSCAR-test ja NIPT: mis vahe neil on?
• Rasedusaegne kaalutõus: kui palju on normaalne?
• Mida süüa raseduse ajal? Täielik toitumisjuhend
• Rasedusaegne iiveldus: millal see algab ja kuidas enesetunnet leevendada?
• Kõhukinnisus raseduse ajal: mida süüa ja millal abi küsida?
• Mida raseduse ajal vältida?
• Loote liigutused: kui palju on normaalne ja millal abi otsida?
• Kõik raseduse, sünnituse ja emaduse juhendid

Minibeebi.ee e-poest leiad

Minibeebi.ee tooted ei asenda rasedusaegseid vereanalüüse, arsti nõustamist ega puudujäägi ravi. Raseduse ajal puhkamiseks ja beebi tulekuks valmistumiseks leiad:

• emale mõeldud tooted;
• nuudelpadjad mugavamaks külili puhkamiseks;
• beebitarvete kotid sünnitusmajja minekuks;
• kõik beebitarbed;
• kogu Minibeebi.ee tootevalik.